Monthly Archives: veebruar 2012

Pildid elust enesest…

Standardne

Ja nüüd siis pisut pilte, et teil tekiks ka visuaalne ettekujutus meie tegemistest…

This slideshow requires JavaScript.

Advertisements

Frafrad ja kohalikud kombed…

Standardne

Oleme nüüd juba teist päeva “sisseelamiskoolitusel”, mis toimub Bolgatanga lähedal asuvas külas G-lishi nimelise organisatsiooni juures. Oleme siin kokku kolm päeva – teisipäeva pärastlõunast reede hommikuni…algselt pidime jääma vaid homseni, aga kuna mul käed on väga põletikulised ja lisaks arvas Gayle, et me võime jääda reedeni küll…algselt tundus see tore mõte olevat, aga samas ega siin hakkab vahepeal igav küll…Kuumus on väsitav ja samamoodi tegevusetus…

Gayle ja Godwin on abielupaar – Godwin (mees) on kohalik ja Gayle on austraalanna, kes on viimased aastad tegelenud just arengumaades vabatahtliku tööga. Hetkel nad veavad organisatsiooni G-lish, mis tegeleb taaskasutusega ja ägedate korvide tegemisega: http://www.g-lish.org

Ühesõnaga eilsest oleme siis siin ja eile rääkis Godwin põhiliselt kultuurist ja kommetest. Järgnevalt siis natukene nendest.

Tegelikult alustan hoopis sellest, et antud piirkonnas elav etniline grupp on frafra´d. Frafra piirkonna keskuseks on Bolgatanga (mis on siis lähim linn meie armsale kodukülale) ja mis asub meist umbes 16 km kaugusel. Frafrad jagunevad gurenɛ´teks, nabdamiteks (Kongo küla) ja talensi´deks (Tongo küla). Nii, et jah see, kust meie tuleme on nabdamite piirkond ja seal kõneldakse seda dialekti…

Nii nüüd siis vahele väike keeletund nabdam´i dialektis:

*good morning – begun

*good afternoon – winteng

*good evening – zaanore

*sleep well – yenandonisoma

*how are you – la a yella

*I´m fine – la a soma

*sorry – garfora

*please – mbelimiyini

*thanks – mboya

Ja nüüd siis pisut kommetest.

Näomärgid: Paljudel aafriklastel on näol märgid. Neid tehti lastele kuni 90-ndateni, tänapäeval enam väga ei tehta. Märke tehti ziletiteradega. Igal märgil on mingi tähendus – tihti tähistasid need just eelkõige piirkondlikku kuuluvust. Esmasündinud pojale tehti mõlemale põsele üks triip, teisele pojale ainult ühele põsele. Lisaks kasutasid mingites piirkondades ravitsejad haiguste korral erinevaid ravimtaimi ja selleks, et nende toimet tugevdada tehti ziletiteraga lõiked ja sinna vahele pandi ravimtaimed ja sellest jäid järele märgid.

Ebausud:

1) Rasedad naised ei tohi süüa mune, sest muidu lastest saavad vargad – ehk siis ebausu järgi kui laps harjub kõhus mune sööma, siis ta tahab neid ka pärast sündi ja kui perekond ei saa seda lubada, siis lapsed lähevad vargile.

2) Sa ei tohi näpuga suunata surnukeha poole või kirstu poole, sest muidu ebausu järgi lähed surnule varsti järgi…

Abielust veel (kuigi olen sellest juba rääkinud mitmeid kordi:)): abielu puhul on mõlemal perekonnal väga suur roll. Ühe naise hind on keskmiselt 2-3 lehma. Ühesõnaga vanade traditsioonide kohaselt käib asi kõik läbi klanni vanemate. Kui mehele meeldib mingi naine, siis tema klanni vanemad teevad naisele taustauuringu – kas on ikka korralikust perest, pole varas jne…Ja siis kui sobib, siis minnakse naise klanni perekonna vanemate juurde ja siis hakkab kauplemine – no mina kutsuks seda nii. No vanemate juurde ei või minna tühjade kätega – kaasa tuleb võtta kana, pito (kohalik õlu), kohalik vein, pähklid, tubakas jne…No siis vanemad panevad pead kokku ja arutavad ja siis kui meed tagasi tuleb, siis annavad vastuse. Samal ajal võib aga olla nii, et mitu meest käib sama naist nõutamas ja see tähendab, et panused muudkui tõusevad ja järgmine kord peab sul olema kaasas 2 kana, rohkemt pitot jne…ja nii võib see kesta kordi ja kordi – no keskmiselt siis võib see protsess kesta pool aastat kuni aasta…ja lõpuks valitakse ikka selle järgi, kes rohkem pakub…ja naisel siin mingit sõnaõigust pole…No tänapäeval pidavat linnades asjad ikka olema natukene teistmoodi – ehk, et naine saab ka öelda, mis arvab, aga külades (s.h Kongo külas) on see endist viisi…Vb siis mitte haritumate inimeste seas…

Ahjaa ja abielu edukust ei vaadata mitte selle järgi kui õnnelikud ollakse vaid selle järgi kui palju järglasi suudetakse sünnitada…

Ja nagu te olete aru saanud, siis polügaamia on lubatud – meestele muidugi ainult…Siia sobib hästi üks Eku saadetud päeva mõte. Mitte keegi ei saa olla vaba, kui ta on oma ihade ori ja need valitsevad teda. Phytagoras

Mis siis veel:

Matustest: kui naine jääb leseks, siis talle järgneb sellest ainult muret ja vaeva…Tal aetakse pea paljaks ja ta peab alasti olema matuste ajal (mis on väga alandav igal juhul) ja lisaks peab ta jääma tuppa neljaks päevaks kuni kolmeks nädalaks…Ja võib süüa hommikul enne teisi…Ja lisaks võib ükskõik milline meessoost sugulane naise endale võtta kui ta seda soovib…Aga kui mees jääb leseks, siis ainuke asi, mis ta tegema peab, on pea paljaks ajamine…milline ebaõiglus…

Vasaku käega ei ole tervitada viisakas, samuti midagi ulatada (ka vasakukäelistel), see on solvav. Ja kui siiski mingil põhjusel peaksid seda tegema (ntx kui sul on pooleli mingi töö ja parem käsi on hõivatud jne), siis pead ette-taha vabandama, et seda kätt kasutad…

Ahjaa ja nii nagu Eestiski, on koduvägivald Ghanas tõsine probleem…Põhiliselt tekin see samadel põhjustel – raha pole, tekivad pinged jne…

Ilm on endiselt väga kuum ja isegi lihtsalt istudes tunned, kuidas vesi lihtsalt voolab su keha ja nöo pealt alla…Nagu Külli ütles, et kui nii edasi löheb, siis pean Eesti suves talvekampsunid välja otsima…Ja siit lähevadki kuumad päikeselised tervitused Põlva viisikule:)))

Rohkem uudiseid nagu väga polegi…Ja eluke veereb ikka omasoodu…

Päeva mõte: Sõnad on nagu lehed. Nad lendavad suust välja ja tuul keerutab ning keerutab neid. Lõppkokkuvõttes ei või sa kunagi kindel olla, kuhu nad välja jõuavad. Fred Jüssi

Jalgpall ja iseseisvuspäev…

Standardne

Kolm päeva võõrustas Kongo küla regioonidevahelist jalgpalli- ja võrkpalli võistlust – kolm päeva täis pallimängu lõõmava päikese all:)))

This slideshow requires JavaScript.

Eile oli closing ceremony ja pärjati parimaid…meie küla poisid said esikoha…jah pean ütlema, et kolm päeva jalgpalli jälgimist pani isegi minusuguse võhiku jalgpalli armastama…nii, et elasin täiega võistlustele kaasa…ja lapsed ise ka elasid väga kaasa – põristatakse trumme, tantsitakse ja lauldakse oma väravas:) väga lahe…no ikka emotsionaalsus paistab igalt poolt välja…ntx lõunapausi ajal siis kui lapsed muidu puhkasid, toodi klassi muusika ja kõik poisid olid krapsti püsti ja hakkasid tantsima…väga lahe…

Aga igal juhul valge naisena on siin ikka lihtsam küll – pakutakse alati istet ja juua jne…no tähelepanu on ka muidugi selle eest sada korda rohkem, aga nagu kõik teavad, tasuta lõunaid pole, seega tuleb harjuda, et hüvede eest pead kuidagi maksma:)

Ja kõik need päevad, mis ma olen koolis olnud, olen ka seal süüa saanud – pean ütlema, et mulle täitsa istuvad need kohalikud toidud – no va mingisugune pudrulaadne mögin, mis oli palliks keerutatud ja millele pidi panema peale mingit leemekest, mida nad ise kutsusid supiks…no seda ma ei suutnud väga süüa…aga riis ja oad ja yum-i pulber, mida nad toidule lisavad, on kõik väga maitsvad…:)

Eile õhtul tähistasime meie kodus Eesti iseseisvuspäeva – meil olid kutsutud mõned külalised – meie koordinaator võis kutsuda endaga kaasa viis inimest ja meie omalt poolt ka siis kutsusime jalgpallipoisid…Pakkusime ingveriteed, küüslaugusaiu ja küpsiseid…täitsa tore oli:) Vaatasime kahte videot öölaulupeost ja rääkisime Eestist…kohalikud tahtsid väga kaasa laulda:) No igal juhul oli vahva…Igal juhul magama saime me mingi 1 ajal…või noh vähemalt voodisse, magamiseni jõudsin ma palju hiljem – nimelt akna taga käis süstemaatiliselt mingi helin, nagu kukuks iga kahe minuti tagant katuselt mingi asi alla…see kõik kõlas nii jubedalt, et ma jõudsin juba sada hirmsat mõtet peast läbi lasta…lõpuks otsustasin muusika kõvasti mängima panna ja nii magama jääda, sest ega öösel üksi välja minna küll ei julge…:)

Aga jah maja on hetkel rahvast täis ja kuna aafriklased ei tea kuidas hommikul kaua magada, siis äratus oli taaskord varajane…Minu jaoks äratus kell 6, kuna keegi koputas ukse taga…no ja kui ma siis riidesse panin ja ukse vastu läksin, siis seal seisis üks mees ämbriga, kes ütles, et tal oleks vett vaja…no mida iganes, aga kas seda tõesti peab kell 6 hommikul kohe saama…millegipärast arvan, et äkki ta eksis uksega, aga äkki ka mitte…igal juhul lasin ta siiski sisse ja ütlesin, et palun minu dushiruumist saab vett…ta lasi ämbri vett täis, tänas, vabandas segamise pärast ja lahkus kõrvaltuppa…väga kummaline…aga no eks me kõigest alati ei peagi aru saama…no mis siis ikka – otsustasin, et parem alustan päeva varakult kui siplen niisama voodis ülejäänud tunni…ja nii ma siis jalgpalli väljakule sammud seadsingi…nimelt poisit teevad seal Raimo ja kohaliku treeneri juhendamisel trenni nädalavahetustel kella 6-st…nagu juba öeldud aafriklaste päev algab varem ja lõpeb varem (enamasti vähemalt)…see on natukene seotud ka valge ajaga…kuna kella 6-18 on valge, siis on seda aega mõistlik ära kasutada…

Täna käisin teist korda kliinikus – mul juba mitu päeva oli enesetunne mitte just kõige parem – hirmus peavalu ja süda oli paha…ja siis Emile teatas, et ma pean kindlasti arsti juurde minema…seda enam, et Raimol diagnoositi paar päeva tagasi kõhutüüfus ja ta on nüüd sellega maadelnud siin juba mõned päevad…sümptomid tundusid olevat samad…nii, et täna hommikul otsustasingi seada sammud kliiniku poole – parem karta kui kahetseda…õnneks Emile oli nõus lahkesti kaasa tulema kui teda kutsusin ja nii sai asjad kiiresti aetud…kiiresti tähendab siis seda, et 2 tunniga:))) Aga no lõbusam oli oodata ka…nii, et nüüd on ka minu patient folder (tõlkes: patsiendi kaart) avatud – maksin selle eest 3 cedit:)

Vereanalüüside tegemine oli väga kiire ja korralik ja maksis 5 cedit – testiti siis malaaria ja kõhutüüfuse vastu…õnneks siiski kumbagi neist mul polnud ja arstimeid sain hoopis oma jalatalla alla tekkinud nahaprobleemidele…muide rohtusid kirjutatakse siin välja ikka suurtes kogustes…maksin veel 5 cedit ja rohud olidki käes…nii, et meile, valgetele inimestele, arstiabi siin väga kallis pole…küll aga on summad suured kohalikele…

Niipalju siis uudiseid praegu, vaatab mis nädalavahetus veel toob…

Päeva mõte: Viisakus on tarkus, järelikult on ebaviisakus rumalus. Arthur Schopenhauer

Teeme ära Kongo küla moodi…

Standardne

Teeme ära Kongo küla moodi: Ma väga soovin, et saaksime natukene küla puhtamaks ja seetõttu tuleb mõelda välja, kuidas asju taaskasutada, mida me siis juba kaks päeva ka teinud oleme – alustasime eile veekottidest nööride punumist, et sellest siis jalgpallivõrk valmistada…Pean ütlema, et see on ikka väga suur töö, aga lapsed on väga tublid ja usinalt on nõus aitama…Ja lisaks saab pisukenegi osa nendest veekottidest taaskasutatud ja osa põldudest puhtaks…

Nii, et jah…eile me selle tööga alustasime ja nüüd oleme teinud kaks päeva 10-14 lastega nööre…Tegelikult on päris tore tegevuses olla:)

Aga mis siis puutub veel lastesse, siis nagu te piltidelt näha võite, on kõikidel juuksed ära aetud, ka tüdrukutel…süsteem on siis selline, et kuni keskkooli lõpuni pole riiklikes koolides lubatud juukseid kasvatada – ise võib otsustada ainult erakoolides – üks nendest koolidest (Presentation Primary ja JHS), kus meie oma raamatuklubisid tegema hakkame, on pooleldi riiklik, pooleldi erakool nii, et see on ainuke kool, kus näed, et mõnel lapse on patsid vms…

Eile õhtul hakkas vihma sadama – kõik olid väga, väga üllatunud, kuna sellel hooajal mitte kunagi ei saja…aga eile oli tõeline torm, mis muidugi tähendas automaatselt seda, et elektrit polnud…nii, et istusime terve õhtu pimedas…Ja tänane hommik oli selline niiske – sadas terve öö – ja kuna konditsioneeri ei saanud tööle panna, kuna elektrit polnud, siis oli päris raske magada…ja täna hommikul sain aru, et naudin ikka päikeselisi päevi tõesti rohkem kui pilviseid…kuigi eile oli korraks värkse tunne küll…olen ikka rohkem päikesetüdruk…

Aga mis puutub elektrisse, siis ei olnud seda laupäeval ja pühapäeval kella 6-18 ja eile õhtul 16st täna lõunani…aga no vaikselt hakkab ära harjuma, et lihtsalt suvalisel hetkel võib elekter ära kaduda…hakkan juba ära harjuma, et vett juuakse kottides…jne…Mingid inimesed on juba tuttavad nimepidi…no eks ma olen siin juba olnud ka päris pikka aega…aga millegipärast on ikkagi natukene laagri tunne, kus sa tead, et mingi hetk lähed koju…ja laagri lõpuni on nüüd 100 päeva…ja mis mind kodus ootavad…no siinkohal võiks ma tsiteerida Arnot: päike, lilled, heinamaa…tõesti, tõesti, selleks ajaks kui tagasi jõuame, on see tõesti nii…ja minu inimesed ka…Igatsen…

Palju d-vitamiini on küüned väga kiiresti kasvama pannud…ja üllataval kombel pole juuksed üldse kuivaks läinud, kuigi pesen neid iga päev…

Aga muidu jah on tekkinud selline kerge rutiin – äratus kell 7, hommikusöök kell 7.30, tegevused 9-14, väike puhkus, jalgpall, õhtusöök kell 19 ja siis niisama olemine…

Mingitel hetkedel tunnen, et olen natukene väsinud sellest elust siin…ja eile õhtul oli mul väikene koduigatsus – no väljas oli selline masendav ilm ja elektrit ka polnud…igatsesin minu inimesi…aga muidu pean vastu ja enamasti ikka naudin seda elu siin…vähemalt veel…et sellel aastal siis 7 kuud suve…

Ahjaa ajataju on küll täiesti kadunud – loodan, et ei unusta kellegi sünnipäeva vms, aga kui unustan, siis palun juba ette vabandust – päike küpsetab vahepeal ajud pehmeks:)))

Kaks päeva on meile koolis ka süüa pakutud – eile oli selline tore oaroog, millele lisati mingisugust jahu…maitses igal juhul väga hästi…tänane hallollus punases kastmes aga nii hea ei olnud…no igal juhul ma seda väga palju süüa ei suutnud…Õnneks John/Kito ütles, et kõike ei pea ära sööma…ahjaa muide eile lapsed Kongo Primary Schoolist andsid mulle kohaliku nime ja Kito kutsubki mind nüüd nii…no lapsed kutsuvad ikka vahel valge, vahel Janeli, vahel Janali, vahel siis kohaliku nimega. Muide Ja na li pidavat Accra murdes olema: go and know (tõlkes: mine ja tea). Aga kohalik nimi on mul siis Jenma (ma ei tea, kas on õigesti kirjutatud) ja tähendab see tõlkes Jumala ema – et nüüd ma olen nagu ema Teresa vms:P Ahjaa ja lapsed tahtsid muidugi teada, kas mul lapsi on ja kas ma abielus olen ja kui kuulsid, et ei ole, siis arvasid, et ma võiksin ikka siin Kongo külas abielluda, sest siis ma jääksin igavesti siia:)))

Ja nüüd siis vahepealsest tegevusest ka pilte…Piltidel on näha nii kohalikku haiglat ja ka dr.T-d…ühe pildi peal, kus seotakse mehel jalga kinni on näha ka laud, kus mulle arstlik ülevaatus tehti…ja nagu ma juba ütlesin on dr.T väga hea arst ja antibiootikumid odavad:) ahjaa ja siis veel minu sünnipäevakingitus…ja koolidest on ka pilte…

Täna on vastlapäev – tahaks hirmsasti vastlakuklit…Aga teile armsad sõbrad soovin ma vahvat vastlapäeva ja pikka liugu…

Ja nüüd siis üleskutse: Olen teinud ka väikese ülestähenduse selle kohta, millised koolid võiksid vajada rohkem abi…nii, et kui keegi sooviks ka toetada just neid koole, kellel puuduvad vajalikud tarbed (paberid, pliiatsid, raamatud jne), siis võite teha väikese annetuse. Mõte oli osta kolmele väiksemale ja vaesemale koolile raamatuid…Igasugune annetus on teretulnud – teen hiljem ka ülevaate, mida selle eest osteti:

Janeli Virnas, 221012349279, Swedbank

Selgitus: toetus Kongo küla koolidele Aafrikas

Päeva mõte: Heategevus pole see, kui sa annad inimestele, mida sina tahad anda, vaid see, kui sa annad neile seda, mida neil vaja on. Terry Pratchett

This slideshow requires JavaScript.

No Lottie…

Standardne

Aga minul on nüüd isiklik lemmikloom siin – kana Lottie…

Selle kinkis mulle Gasbardi vanaema, no tema jaoks küll rohkem eesmärgiga, et ma saaksin sellest omale õhtusööki valmistada, kuid mul ei ole mingit tahtmist kana tapma hakata…seega küsisin, et kas see oleks ok, kui ma teda lemmikloomana peaksin:) Nii mul siis ongi oma kana, kellele panin nimeks Lottie…No kuna siin mission house´s ei ole lubatud lemmikloomi pidada, siis ta jookseb koos kohalike kanadega ringi – kollase lindi järgi jala ümber tunnen oma väikese Lottiekese ära:)

Igal juhul see kana kingiti mulle neljapäeval, kui läksime lihtsalt Gasbardi kodust läbi ja tema emal ja vanaemal oli hullult hea meel selle üle ja siis vanaema andis käsu kana kinni püüda:)

Neljapäeval oli mul suurepärane võimalus külastada kohalikke matuseid – matuseid peetakse kahes jaos – esimene on kohe pärast surma ja teine siis vastavalt pool kuni kaks aastat hiljem…Kui esimene on kurb sündmus, kus nutetakse jne, siis teine on selline üsna rõõmus üritus…Tullakse kokku, kindlasti on sõjatants – mida siis teevad vastavalt mehed, kes on selle perekonnaga seotud…Tuuakse andameid – vastavalt rahalistele võimalustele võivad need olla alates kausikesest toidust kuni mitmete suurte anumateni…

Pisut siis ka naiste rollist – naised on need, kes tegelikkuses kohalikku kogukonda koos hoiavad…Nemad on need, kes koristavad, pesevad pesu, kasvatavad lapsi, teevad süüa jne…Väga palju naisi õhtusel ajal väljas ei näe – vähemalt mitte küla kogukonnas…Linnas on asjad teistmoodi ja modernsemates peredes samuti – seal löövad mehed kaasa ikka kodustes tegemistes ka…aga muidu üldjoontes tundub, et mehed teenivad raha (kui teenivad) ja veeretavad päeva õhtusse…Kuigi sellega on ka nii, et praegu me näeme vaid ühte osa aastast, ehk siis just nimelt põuaperioodi, kus need, kes muidu põllumehed on, midagi eriti teha ei saa…küll pidi see aga muutuma hetkest, kui kõik taas haljendama läheb ja põllutööd algavad…

Imetamine on siis täiesti tavaline tegevus – sh tehakse seda väga avalikult ja keegi ei vaata imelikult…

Täna käisin taas kirikus – tavapärane pühapäevane missa kestab 2 tundi ja selles on palju laulu…päris tore…

Ahjaa eile oli meid kutsutud ühele sünnipäevale, mis toimus kohalikus klubis…Kõik sündmused algavad ja lõpevad palvega…Kõikidel üritustel (ka mitteametlikel) on programm, millest peetakse ka kinni. Eilse sünnipäeva programm ntx sisaldas selliseid osi nagu palve, tervitus, külaliste tutvustamine, muusika, koogi lõikamine, shampuse avamine, muusika jne…ühesõnaga iga liigutus oli paberile pandud…see oli natuke kummaline, kuid omamoodi huvitav:) Tantsisin väga palju, muide mulle täitsa meeldib kohalik muusika…Igal juhul sünnipäev venis päris pikale nii sain magama alles mingi 2.30 ajal ja sellel ajal oli väljas mingisugune torm…väga imelik igatahes…

Meie vastuvõtva organisatsiooni kontoris on hullult palju nahkhiiri – kohe kui sisened, siis lendavad kümbed nahkhiired sihitult siia-sinna, läheb mingi kümmekond minutit enne kui olukord rahuneb…Ja minu toas on endiselt kutsumata külalised – üks suur ämblik ntx…

Ahjaa ja veel üks lugu: kui laps sünnib kodus, siis tehakse tuppa väike tuli, et laps harjuks sooja õhuga…

Kunagi aga juhtus nii, et ühes majas süütas tuli kogu toa ja laps jäi sisse ja siis üks koer päästis selle lapse sealt toast ära ja üks kogukond siis enam austusavalduseks koeri ei söönud…aga muidu on koeraliha siin päris tavaline…

Ja loomad on endiselt kõikjal – tuleb meelde Siin me oleme film, kus öeldakse, et issakene loomad elutoas:))) No tõesti – nad liiguvad vabalt ringi kohvikus, kiriku juures ja üldse igal pool…vaba olemine…:)

Ja gekod – on meie koridoris ja igal pool – kohalikud tavalised tapavad nad kahjuks ära, sest nad teevad päris kõva lärmi – mina olen kaks ööd kuumuse ja nende kisa tõttu halvasti maganud…aga noh, eks inimene harjub kõigega…

Kuumus on endiselt tappev ja kui elektrit pole, siis ei saa ka konditsioneeri tööle panna – no kaks päeva pole elektrit päeval olnud – täpselt kell 6 hommikul on ära võetud ja õhtul kell 18 tuleb tagasi…

Päeva mõte: Hirm on sellepärast hea, et vahel takistab see sul tegemast asju, mida sa teha ei tohi. Hirmu halb külg aga peitub selles, et vahel takistab see sul tegemast asju, mida oleks tulnud teha. Pedro Almodovar – hispaania filmirežissöör ja stsenarist

Üks tavaline töönädal…

Standardne

Töönädal on möödunud linnutiivul ja kätte ongi jõudnud juba reede…

Mis siis kõike on jõutud sellel nädalal teha – katsun panna lühidalt kirja, kuna suhteliselt kohe pean koolidesse jooksma…

Esmaspäevaks oli planeeritud koolide külastused, mis asuvad küla ühes servas…Läksime mootorratastega…Teepeale jäi kliinik, millest olime nii palju kuulnud ja lõpuks ometi avanes meil suurepärane võimalus seda külastada…No ja pisut ette rutates võin ma öelda, et kohe järgmisel päeval läkski mul arstiabi vaja nii, et teadsime kuhu minna:)

Kliinik oli nagu kliinik ikka – kõik vajalikud ruumid olid olemas, vahendeid ka tundus nagu olevat…rahvast oli kohutavalt palju, kõik ootasid kannatlikult ooteruumis. Patsientidel olid oma kaardid nagu Eestiski – nii, et ei midagi uut siin päikese all…Lihtsalt see nägi natukene teistmoodi välja…Patsientidel olid kaartide peal mitte nimed vaid nr-d…Eks piltide pealt saate vast rohkem aimu…

Külastus koolidesse võis jätkuda – koolid olid nagu kõik teised koolidki…Ega neil vahenditega väga kiita pole, mõnel pole isegi raamatuid mitte, rääkimata kõigest muust – raamatukogud paljudes koolides on lihtsalt tühjad ruumid…aga lapsed on nagu lapsed ikka – rõõmsad ja vahvad:) Ootan juba, et saaks õpetama minna…

Ja ega muud nii väga meil plaanis selleks päevaks polnudki…

Teisipäev on valentinipäev ja meil oli planeeritud koosolek leskedega – keda on siin külas sadu…Eelmisel päeval oli Rose (leskede esindaja) öelnud, et koosolek toimub hommikul, aga täpset kellaaega ei tea (kuna paljudel ei ole kellasid), siis nad helistavad meile kui on kogunenud…Koosolek läks päris kenasti korda, va see, et lesed arvasid, et me tuleme neile kohe raha jagama…Nad ei olnudki nii väga huvitatud nendest töötubadest, mida me tahame neile korraldada…See tundub üldse olevat Aafrikas probleem, et mõeldakse ainult pragusele hetkele ja ei investeerita tulevikku…

Peale koosolekut tuli Victor ja dr.T meile autoga järgi ja me läksime Tongasse piirkonna haridusameti esindajatega kohtuma – no ühesõnaga käib siin ikka kõik ametlikke kanaleid mööda – pead käima tervitamas tähtsaid ninasid ja ütlema neile, mida sa siia tegema oled tulnud…tegelikult väga mõistlik ju…

Ja need kohtumised põhimõtteliselt võtsidki kogu päeva ära – kui me Bolgasse jõudsime, käisime veel dr.T ja Victoriga söömas ja siis parandati dr.T autot ja see võttis kõik päris kaua aega…nii, et lõppkokkuvõttes jõudsime me Bolgast tagasi alles õhtusöögiks…

Ahjaa loomulikult on mul aegajalt ikka veel seigad tualettidega…millegipärast Victor endiselt arvab, et ma ei peaks käima avalikes tualettides ja viimane kord viis ta mind lihtsalt suvalisse majja, kus palus, et ma saaksin tulaetti külastada…no see tualett asus muidugi väljas, aga jah siiski, see oli eraomand…naljakas:)))

Aga jah nagu ma juba eelnevalt mainisin, oli mul põhjust külastada dr.T-d ja kliinikut sama päeva õhtul…No kui ma alguses arvasin, et esimene asi kindlasti mis Aafrikas tervisega juhtub on see, et tekib mõni kõhuhäda, siis ma tõesti ei osanud arvata, et esimese asjana ma peaksin hoopis naistearsti külastama…aga eks jah keha proovib kohaneda kohalike oludega…Igal juhul võin öelda, et dr.T on väga professionaalne arst ja ravimid on siin väga odavad – külastus, antibiootikumid ja valuvaigistid läksid maksma kõigest 5 cedit (mis teeb umbes 2,5 euri)…

Kolmapäevast algasid siis lõpuks meie külastused koolidesse, mida me jätkasime ka eile…Käisime kõik koolid läbi, rääkisime, kes me oleme ja kust me tuleme ja mida me siin tegema hakkame…ja kui päris aus olla, siis 3 tundi kuumas olla võtab ikka kohe nii läbi, et ei jaksagi miskit teha…

Ja kolmapäeval oli meil ka terve päev elekter ära…nii, et pikk voolukatkestus – no kohalikud ütlesid, et kõige kauem on viimasel ajal ära olnud elekter nädal aega, aga see oli mingi erandjuhus – ma ei taha mõeldagi sellest, et nädal aega oleks elekter ära…Kaks päeva tagasi algas üleminek kuumale ja kuivale hooajale…nagu ma juba rääkisin, siis varsti on veel kuumem…siis seda ongi päriselt tunda – öösiti on väga raske magada ja eile päeval oli ikka väga raske…ahjaa eile käisime koolides ratastega ja see oli täiesti tappev sellises kuumuses…

no aga eks me kohaneme…

Pildid lisanduvad hiljem…

Päeva mõtted vahepealsetele päevadele:

Oh, kui palju tunde raiskame
töödele ja muule sebimisele,
sõbrad, palun mitte viilida,
vaid iga päev ka korralikult laiselda.

Don Marquis

Kes hoolega päevikut peab,
tal kui igav, siis pikemad read.
Elu põnevaks läheb, mis kole —
aega sulge haarata pole.
Nii ka raamatuis sündmusterohkust
vähem kohata võime kui tühjust.

William Allingham – iiri luuletaja ja memuaarikirjanik

Tundub, et Egle ikka suudab kohe leida täpselt õigetele päevadele õiged mõtted:)

We have watch, they have time…

Standardne

Elu on läinud nii kiireks, et pole aega postitusigi teha – nagu oligi arvata…mitte, et me nüüd hullult palju teeks, aga päikesega väsib palju kiiremini ära ja asjade tegemine võtab kordades rohkem aega…

Aga jah – täna siis nagu tähtpäev vms – juba pool kuud oldud Ghanas…aeg on läinud väga-väga kiiresti:)

Aga nüüd siis pühapäevast: otsustasime minna kirikusse, pärast kirikut olime kutsutud lõunasöögile pastorite ja piiskopi juurde…nii, et jah nii me oma saamud 9.20 kiriku poole seadsimegi – aga ilmselgelt oli see istekoha saamiseks juba liiga hiline aeg – jumalateenistus algas 9.30, aga selleks ajaks olid sajad ja sajad inimesed hõivanud kõik kohad ja osad inimesed olid veel ka väljas…aga igal juhul Rose otsis meile kaks tooli ja me läksime kiriku tagaossa istuma ja no õigesti tegime…nii kaua püsti seista küll poleks jõudnud, kui see kestis:)

Muide mingitel inimestel on ümber keha (no nii nagu missikandidaatidel:)) lindid, mis annavad teada nende rollist kirikus – noh ntx nagu lugeja jne…Ja siis neil on veel selline ametikoht nagu usher (no sõnaraamatus ma otseselt sellist sõna ei leidnudki), aga nende roll on umbes nagu korrapidaja vms…Ja nemad olid siis need, kes käisid ja ajasid inimesi üles kui need olid tukkuma jäänud või hoidsid sissepääasu ees nööri ajal, mil kirikus liikuda ei tohtinud (mingid missa osad). Meile öeldi, et pühapäevane missa kestab umbes 2 tundi ja see tundus okei…aga aeg läks ja läks, Raimo tukkus vahepeal ja teenistus ei tundunudki kunagi lõppevat…No igal juhul 2 tunnist sai 4 ja kui me siis arvasime, et see on läbi, siis looda vaid…Peale teenistust mindi mäe otsa (kus toimuvad avalikud palvetamised ja mingid muud religioossed üritused) ja seal jätkus veel 1,5 tundi…Nii, et kui me arvasime, et teeme väikese pühapäevase kirikuskäigu ja käime lõunal, siis ajaks mil lõuna algas, oli kell saanud juba 15…aga kõikidel tundus olevat ega küllaga…

Aga jumalateenistus ise oli kohati selline uimane ja kohati väga aktiivne, inimesed tantsisid ja laulsid kohalikke laule ja need osad olid väga huvitavad…Muidu oli vahepeal nii, et kui sa poolest jutust aru ei saa, siis võib uni peale tulla küll…aga huvitav, et usherid Raimot ei tulnud üles ajama – austati siiski külalisi:)

Jalutasime ühe pastoriga piiskopimaja poole…No nüüd saime aru küll, miks lõunasöögi aega, kuhu meid kutsutud oli, täpselt öelda ei osatud…Öeldi lihtsalt, et peale teenistust – ja mina veel ütlesin Raimole, et kas kell 12 ei ole liiga vara lõunat süüa…Aga sp siis:))) Arutlesime pastoriga, et ei Indias ega Eestis oleks võimalik see, et jumalateenistus nii kaua kestaks, sest inimestel on muid plaane ka…Ja siis pastor, kes ise oli päris Indiast, viskaski õhku nalja, et tead, mida öeldakse aafriklaste ja teiste rahvaste kohta nende suhtumisest ajasse  – we have watch (clock), they have time. (tõlkes: meil on kell, neil on aeg). Päris tabavalt öeldud…

Novot ja siis lõpuks saime me sööma – või noh vähemalt kohta, kus oleks pidanud söömine toimuma…vaatasime uba Raimoga kahtlustavalt, et laua taga on ainult 6 tooli, aga inimesi oli umbes 18…Arvasime juba, et hakatakse loosi tõmbama:P aga no päris nii see polnud, aga aega oli selle kiire asjaga nagu söömine…välja otsiti kõigepealt joogid ja siis veedeti aega jookide taga…Ja ometi oli kõht juba niiiiiiiiii tühi…Pidime veel ennast tutvustama ja ainuke, kes mu nime juba mäletas, oli Presentation Junior High Schooli direktor (kes ühtlasi on kirikus vend või kuidas iganes neid nimetatakse. Üldse on Presentation JHS-s ja Primary´s enamus kirikuga seotud olevad õpetajad – õed ja vennad). No tema tegi mulle oma koolis ringkäiku ja siis õppis lõpuks ära (ja tema oli see direktor, kes ütles, et this lady is from heaven:)).

Lõpuks, lõpuks tuli pastor Cleetos, kelle auks osaliselt see lõuna ka oli, sest ta läks nüüd tagasi Indiasse ja ütles, et tema tahab hirmsasti sööma minna ja keegi võiks ühineda…Ja me saime võrratult maitsvat lõunasööki – lambaliha, riis, spagetid, salat…super…

No ja nii oligi päev juba õhtusse jõudmas ja õhtused toimetused võisid alata…

Pühapäevase päeva mõte: Kindlasti tegi Jumal mehe enne naist, kuid enne tõelist meistritööd on alati vaja karm visand teha.

Pildid ja video on seekord Raimo tehtud.

This slideshow requires JavaScript.