Kolm päeva võõrustas Kongo küla regioonidevahelist jalgpalli- ja võrkpalli võistlust – kolm päeva täis pallimängu lõõmava päikese all:)))
Eile oli closing ceremony ja pärjati parimaid…meie küla poisid said esikoha…jah pean ütlema, et kolm päeva jalgpalli jälgimist pani isegi minusuguse võhiku jalgpalli armastama…nii, et elasin täiega võistlustele kaasa…ja lapsed ise ka elasid väga kaasa – põristatakse trumme, tantsitakse ja lauldakse oma väravas:) väga lahe…no ikka emotsionaalsus paistab igalt poolt välja…ntx lõunapausi ajal siis kui lapsed muidu puhkasid, toodi klassi muusika ja kõik poisid olid krapsti püsti ja hakkasid tantsima…väga lahe…
Aga igal juhul valge naisena on siin ikka lihtsam küll – pakutakse alati istet ja juua jne…no tähelepanu on ka muidugi selle eest sada korda rohkem, aga nagu kõik teavad, tasuta lõunaid pole, seega tuleb harjuda, et hüvede eest pead kuidagi maksma:)
Ja kõik need päevad, mis ma olen koolis olnud, olen ka seal süüa saanud – pean ütlema, et mulle täitsa istuvad need kohalikud toidud – no va mingisugune pudrulaadne mögin, mis oli palliks keerutatud ja millele pidi panema peale mingit leemekest, mida nad ise kutsusid supiks…no seda ma ei suutnud väga süüa…aga riis ja oad ja yum-i pulber, mida nad toidule lisavad, on kõik väga maitsvad…:)
Eile õhtul tähistasime meie kodus Eesti iseseisvuspäeva – meil olid kutsutud mõned külalised – meie koordinaator võis kutsuda endaga kaasa viis inimest ja meie omalt poolt ka siis kutsusime jalgpallipoisid…Pakkusime ingveriteed, küüslaugusaiu ja küpsiseid…täitsa tore oli:) Vaatasime kahte videot öölaulupeost ja rääkisime Eestist…kohalikud tahtsid väga kaasa laulda:) No igal juhul oli vahva…Igal juhul magama saime me mingi 1 ajal…või noh vähemalt voodisse, magamiseni jõudsin ma palju hiljem – nimelt akna taga käis süstemaatiliselt mingi helin, nagu kukuks iga kahe minuti tagant katuselt mingi asi alla…see kõik kõlas nii jubedalt, et ma jõudsin juba sada hirmsat mõtet peast läbi lasta…lõpuks otsustasin muusika kõvasti mängima panna ja nii magama jääda, sest ega öösel üksi välja minna küll ei julge…:)
Aga jah maja on hetkel rahvast täis ja kuna aafriklased ei tea kuidas hommikul kaua magada, siis äratus oli taaskord varajane…Minu jaoks äratus kell 6, kuna keegi koputas ukse taga…no ja kui ma siis riidesse panin ja ukse vastu läksin, siis seal seisis üks mees ämbriga, kes ütles, et tal oleks vett vaja…no mida iganes, aga kas seda tõesti peab kell 6 hommikul kohe saama…millegipärast arvan, et äkki ta eksis uksega, aga äkki ka mitte…igal juhul lasin ta siiski sisse ja ütlesin, et palun minu dushiruumist saab vett…ta lasi ämbri vett täis, tänas, vabandas segamise pärast ja lahkus kõrvaltuppa…väga kummaline…aga no eks me kõigest alati ei peagi aru saama…no mis siis ikka – otsustasin, et parem alustan päeva varakult kui siplen niisama voodis ülejäänud tunni…ja nii ma siis jalgpalli väljakule sammud seadsingi…nimelt poisit teevad seal Raimo ja kohaliku treeneri juhendamisel trenni nädalavahetustel kella 6-st…nagu juba öeldud aafriklaste päev algab varem ja lõpeb varem (enamasti vähemalt)…see on natukene seotud ka valge ajaga…kuna kella 6-18 on valge, siis on seda aega mõistlik ära kasutada…
Täna käisin teist korda kliinikus – mul juba mitu päeva oli enesetunne mitte just kõige parem – hirmus peavalu ja süda oli paha…ja siis Emile teatas, et ma pean kindlasti arsti juurde minema…seda enam, et Raimol diagnoositi paar päeva tagasi kõhutüüfus ja ta on nüüd sellega maadelnud siin juba mõned päevad…sümptomid tundusid olevat samad…nii, et täna hommikul otsustasingi seada sammud kliiniku poole – parem karta kui kahetseda…õnneks Emile oli nõus lahkesti kaasa tulema kui teda kutsusin ja nii sai asjad kiiresti aetud…kiiresti tähendab siis seda, et 2 tunniga:))) Aga no lõbusam oli oodata ka…nii, et nüüd on ka minu patient folder (tõlkes: patsiendi kaart) avatud – maksin selle eest 3 cedit:)
Vereanalüüside tegemine oli väga kiire ja korralik ja maksis 5 cedit – testiti siis malaaria ja kõhutüüfuse vastu…õnneks siiski kumbagi neist mul polnud ja arstimeid sain hoopis oma jalatalla alla tekkinud nahaprobleemidele…muide rohtusid kirjutatakse siin välja ikka suurtes kogustes…maksin veel 5 cedit ja rohud olidki käes…nii, et meile, valgetele inimestele, arstiabi siin väga kallis pole…küll aga on summad suured kohalikele…
Niipalju siis uudiseid praegu, vaatab mis nädalavahetus veel toob…
Päeva mõte: Viisakus on tarkus, järelikult on ebaviisakus rumalus. Arthur Schopenhauer
Janelka kirjad Ghanast 