Monthly Archives: märts 2012

I´m back…

Standard

Nii kallid pereliikmed, sõbrad, tuttavad ja teised lugejad…Pole ammu kirjutanud:) Nüüdseks siis juba 11 päeva, aga siin ma jälle olen…Uute uudistega…

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama nädalavahetusest, mil kõik alguse sai…Kõigepealt tõepoolest vabandused, et olen blogi unarusse jätnud, kuid väike põhjus selleks siiski on – nädala sees oleme me üsna hõivatud oma tegemistega ja nädalavahetusel jäin ma tõsiselt haigeks. Ja olin voodis ja levist väljas kolmeks pikaks päevaks…Ja need, kes mind tunnevad teavad, et minu puhul on kolm päeva lihtsalt voodis olemist ikka täiesti ime…Aga siin ma nüüd olen – endiselt taastumas haigusest, aga tunnen ennast juba palju, palju paremini…

Kuidas siis kõik alguse sai: nädalavahetus algas kõik väga kenasti. Olime kokku leppinud, et läheme oma projekti koordinaatoriga laupäeva hommikul kullakaevandusse vaatama, kuidas see asi siis päriselt ka käib…Päris kõike me kahjuks ei näinud, sest masinad sellel hetkel parajasti ei töötanud…Aga nägime neid hirmus sügavaid ja minu arvates mitte päris ohutuid auke, mis kaevandusse viivad ja kuhu lapsed sisse ronivad. Njaa pakuti meilegi võimalust sinna sisse ronida – ausalt öeldes olin täitsa huvitatud ja sain isegi meetrikese ronitud, aga siis polnud enam jalgu väga kusagile panna ja tahan siiski juunis koju tulla, seega otsustasin, et ei hakka edasi minema:)))

Ahjaa enne kaevandusse minekut, nägime teepervel vaktsineerijaid, kes vaktsineerisid beebisid meningiidi vastu, mis siin hetkel levimas on…Nad kandsid sellised kirevaid kollaseid veste sõnaga Vaccinator – meenutas väga meie meeskonna talveseminari helkurveste:))) Tervitused teile mu armsad töökaaslased ja palju, palju õnne Piretile, kellel on täna sünnipäev:)))

Aga nüüd siis tagasi kullakaevaduse jutu juurde – no igal juhul on see pikk protsess, millest loomulikult teenivad palju raha vaid vähesed – ehk siis need, kes kullakaevadusi omavad – nemad võivad päevas teenida umbes paar tuhat cedit (ehk siis umbes 1000 eurot) või isegi rohkem…Aga lihttöölised muidugi näevad sellest vaid murdosa…Njaa…Igal juhul kuldehete isu läks ära küll…

Kullakaevanduses käimine väga palju aega ei võtnud, kuna me paljut seal ei näinud, seega küsis Victor kas tahaksime ka kaluriküla ja tomatikasvatust näha…muidugi me tahtsime…Nägime kohalikku kalameest – muide selles jões, mida piltidel näete, on krokodillid ka…aga no päevasel ajal pidavat nad rohkem kaldal olevates põõsastes chillima…no eks ikka sp, et neid jahitakse ka ju…Ja tomatifarm oli suur küll – no mitte, et see konkurendiks Intsu talule oleks – aga kohalikus kontekstis küll:) Tervitused Alvarile, kes ikka kogu aeg küsib, kuidas mul läheb ja oma naljadega tuju paremaks muudab…

Pärast kullakaevanduses käiku, otsustasin meie kohalikule jalgpallimeeskonnale kaasa elama minna – sõitsime koos Emilé´iga ja jalkapoistega platsile – sõit seekord siis nägi välja nii, et meil oli kaks pikap autot ja enamus poisse istusid kastis…täiesti normaalne…:) Aga jah platsil panid poisid ennast valmis ja ma ootasin mängu ja tundsin ennast juba natukene imelikult…aga ainult natukene…õnneks oli dr.T poeg nõus minuga tualetti tulema (et te ei arvaks, et tualetijutud veel läbi on:))) ja saime ka vett ostetud…Ja kuna ma olen siiski salomi (kohalikus keeles: valge) või white lady, siis üsna kiiresti oli organiseeritud mulle ka üks iste – mis oli selles olukorras ma arvan, et päästja:))) Pidasin mängu vastu ja polnudki kõige hullem, aga bussiga koju sõites tundsin, et enesetunne läheb hullemaks ja kehatemperatuur kuumemaks…nii ma siis mõtlesingi, et võtan rahulikult…kuni peale õhtusööki sõber helistas ja küsis, et kuidas ma ennast tunnen…mhmm…palavik oli vist umbes sada ja seetõttu oli tema arvates ainulahendus see, et läheme kliinikusse…no sinna me siis lõpuks muidugi läksimegi – kui olin välja otsinud oma sviitri ja fliisi, mis olid mul seljas siis kui Eestist tulin (miinuskraadidega) – igatahes kulusid marjaks ära…Olin palavikust nõrk ja haiglasse jõudes hakkas mul veel halvem kuna nägin neid haigeid inimesi, kes seal kõik olid ja palusin, et ta mind sinna ei jätaks…Njaa taaskord, kes mind tunnevad teavad, et haigena olen ma väike melanhoolik ja nutan palju…novot eks ma siis poetasin seal ka pisaraid…aga lõpuks sain siiski palavikku alandava süsti ja rohud malaaria vastu – kuna sümptomid olid kõik sellele sarnased…Tagasi kodus pidin siis kõik need tabletid endale sisse ajama ja magama minema…kuid sellest muidugi midagi välja ei tulnud – esimest korda elus tundsin ma ennast niiiii halvasti…enamuse ööst veetsin tualetis…aga hommik saabus ja sai haiglasse minna teste andma…ja testidest selgus, et malaaria mul siiski polnud…kuid huvitaval kombel see arst, kes mind sellel päeval vastu võttis ütles, et ma peaksin jätkama malaariaravimitega…njaa, et alati ei näita vms…aga loomulikult ei suutnud ma sellel päeval midagi süüa ja need rohud on ka päris kanged…kui lõpuks siis esmaspäeval Raimo kliinikusse läks ja seal tilgutite all mingeid rohtusid sai, siis tundus meile, et meid on tabanud sama haigus…ja ma läksin uuesti kliinikusse – seekord oli õnneks kohal dr.T ja tema pani diagnoosi, et valeravi tekitas hullema olukorra kui vaja oleks olnud…ehk siis ma poleks siiski tohtinud neid rohtusid edasi võtta…lisaks alanenud hemoglobiini tase ja madal vererõhk ja voila, lõpetasime oma esmaspäevase pärastlõuna kliinikus tilgutite all chillides…

Nüüd on kätte jõudnud neljapäev ja enesetunne läheb iga päevaga paremaks – nii, et ma loodan õige pea tunda ennast juba väga-väga hästi…Peale esmaspäevast tilgutite all olemist sain ma teisipäeva hommikul esimest korda jälle süüa – ehk siis laupäeva hommikust teisipäeva hommikuni…vau, minu rekord vist…ja mitte heas mõttes…nõrganärvilistel kodus mitte proovida…

Nüüd olen taastunud paar päeva kodus olles…Aga jah, ega mulle väga see tegevusetus ei sobi…Seega loomulikult esimene päev pärast seda, kui ennast juba paremini tundsin (võrreldes nädalavahetusega), tegin ma oma toas suurpuhastust, et haigusepisikud toast välja ajada – mäletan, et vanaema alati rääkis seda, et peale haigust tuleb tuba tuulutada ja voodipesu vahetada…no siin tuulutamisest ei piisa – pole lihtsalt tuult, mida tuulutada…seega pesin lihtsalt aknad, kardinad ja põrandad puhtaks ja võtsin tolmu jne…ja tõstsin voodit ümber…no selle kombe olen ma oma emalt külge saanud:))) Tervitused teile mu armsad:)))

Jah mulle tundus, et mu armsad lugejad on ära teeninud seletuse, kus ma olen olnud…

Aga muidu edenevad meie tegemised ikka omasoodu – meil on kokku 10 kooli, mida me külastame ja peab ütlema, et tasemed koolides on ikka väga erinevad…Nüüdseks oleme neid juba tundma õppinud ja lapsed hakkavad juba harjuma…ja teavad meie nimesid ka…No Raimo nimega nagu probleeme polnudki, aga minu nime hääldamine võttis ikka aega…Ahjaa ja kohalikud kirjutaksid minu nime häälduse järgi nii: Yaneli…nii, et jah Yenmah ja Yaneli ja Nellie on mu nimed siin…

Muide üks kurb tõsiasi veel – paljud koolid kasutavad endiselt ihunuhtlust -õpetajad lihtsalt löövad lapsi…OMG…Teine viis, kuidas koolis lapsi karistatakse, on põlvitamine – Kongo JHS-i minnes nägime pikal vahetunnil tervet rivi noori põlvedel seismas…njaa vot sellised karistusmeetodid siis…ja siis tuli veel välja, et inspektorid, kellele sellest peaks teatama, teavad olukorras koolides, aga ei tee midagi…Presentation Primary School on ainuke kool siin külas, kes on võtnud eeskuju oma sõpruskoolilt Inglismaalt ja loonud kooli juurde Child protection Committee (lastekaitse komitee) – igal juhul pean ma ütlema, et see kool meeldib mulle järjest enam ja mulle väga meeldib, et nad positiivseid näiteid Euroopa koolidest oma koolis kasutavad…Lahe, väga lahe…No igal juhul on nad ära teeninud suure aplausi oma töö eest…

Ahjaa ja kõikidele lastele ja noortele, kes arvavad, et nende koolilapse elu on Eestis raske, siis jah ihunuhtlust meil pole ja oma pinke ei pea õhtul ka puu alt koolimajja sisse tagasi tassima – nagu ntx Zopeeliga algkooli lapsed, kelle kaks klassiruumi endiselt puu all asuvad (vaata pilte).

Njaa peab ütlema, et koduigatsus kimbutab ikka aegajalt küll…Nii et kullakesed – viimane aeg on teil panna pakid ja kirjad teele – ootan väga, väga…Ja võin julgustusega öelda, et kui panete pakid teele kiriku aadressil, siis jõuavad need avamata meieni – Raimo elukaaslane testis ja saatis talle lauamängu, maiustusi jm eluks vajalikku…Muidu on postkontoritega nõnda, et pead kohapeal avama paki ja neile ka osa jagama:))) Aga kirik on püha asutus ja kuna me ööbime katoliku kiriku missionimajas, siis on kõik turvaline…Nii, et vutt-vutt postkontorisse…

Igaks juhuks siis aadress uuesti:

Kongo Catholic Mission House

Janeli Virnas

P.O BOX 285

Bolgatanga

Ghana

Niisiis piltidel meie külaskäigud koolidesse, põllu peal asuv “koolikohvik”, vahva kalamees, tomatikasvandus (nende palmide juures põhu all need tomatid kasvavadki), ühel pildil näete koos minuga Gloriat, kes on üks nendest lastest, keda Mondo siin toetab – väga vahva tüdruk, kaotas oma isa, ema andis tema ja ta õe ühte peresse, kuna polnud ise võimeline teda kasvatama…Pildil veel minu tuba peale suurpuhatust ja minu vannitoakülaline – väike geko:)

This slideshow requires JavaScript.

Advertisements

Päevitamine, dessert ja varastatud telefon…

Standard

Njaa palju vett on merre voolanud ja palju päikest maale paistnud selle aja vältel, mil ma kirjutanud pole. Aga jah nädala alguses taastusin veel malaariapisiku rünnakust ja võtsin vabamalt…ja nädala lõpp möödub nagu ikka kiiresti. Ja nii ongi nüüd juba kätte jõudnud ootamatult pühapäev.

Jah päevased ajad mööduvad meil põhiliselt koolides raamatuklubisid andes, pärastlõunad valmistame igasuguseid muid asju ette – meie vastuvõtva organisatsiooni abistamiseks või siis arengukava tegemiseks…Ja nii siis jõuabki ootamatult kätte juba õhtusöök ja pärast seda lihtsalt mõnus isiklik aeg, mida alati ei raatsigi internetis surfamiseks raisata…Aga sõpradega on õnneks õnnestunud ikka mõned korrad rääkida…

Ja väike koduigatsus tabas ka mind sellel nädalal ühel õhtu – tundus küll, et see oli pisut haiguse järelmõju, aga no mis seal siis ikka…Vaatan Sõprade hooaegasid ja elu on jälle ilus…ja ma võin öelda küll, et päike mõjub mulle väga positiivselt…

Reedel saime esimest korda anda lastele arvutitunde. Nimelt ICT Center, kus me oleks pidanud tunde andma, on endiselt kinni ja seega saame arvutit õpetada ainult kahes koolis, kus arvutid olemas…Ja reedel me olimegi Presentation Primary Schoolis. Mulle vga meeldib see kool – kuigi jah nagu te vb olete minu eelmistest postitustest täheldanud on see eliitkool, aga selles koolis lapsed tõesti saavad haridust…nii, et soovitaksin seda kooli küll…

Ahjaa ja mul tuli meelde, mida me Raimoga veel ühel päeval tegime – nimelt võtsime päikest…See oli ikka omaette ettevõtmine kuna no see on selline maakoht, kus paljud asjad on siiski tabud jne…ja kuna neil endil päevitada vaja pole, siis see tundub väga imelik…seega sõitsime motikaga mäe peale ja võtsime seal päikest – päris naljakas võis olla kui keegi meid juhuslikult nägi…eks siis lähevad jutud liikvele:))) aga no me otsustasime siiski, et valgetena me Eestisse ei lähe…

Õhtuti me käime tihti ka motikaga ümbruskonnaga tutvumas ja see on ka lahe – praegu küll väga sellist tunnet ei ole, et eksiks ära vms…hea on ümbruskonda tunda…

Eilseks oli planeeritud väike Bolga trip ja jalgpall nii, et palju muud teha ei jõudnudki…ja hommik algas väga mõnusalt – hommikusöök ja seejärel helistas Emilé ning teatas, et nad tegid just mango korjamist ja kas ma ei tahaks läbi astuda ja ka mangosid süüa…No mis küsimus see on – muidugi ma tahan värskeid mangosid…Nii, et ruttu-ruttu juuksed patsi ja riided selga ja valmis ma olingi…ja värsked mangod olid just need, mida vajasin…see mõnus mangomahl, mis sulle suhu voolas ja mis su huuled mõnusalt kollaseks määrib, on täiesti jumalik…

Käisime veel õmblejanna juures ja süüa ostmas – mis kohalikus mõistes tähendab siis seda, et lähed kusagile välitoidukohta ja sulle pakitakse kilekotiga!!! kaasa nii riisipallid kui ka supp või kaste vms…no meie sõime riisipalle supiga (no see on selline punane vürtsikas supp, mille sees tegelikult midagi ei ole (nii, et meie mõistes oleks see siis nagu kaste, aga nad ise kutsuvad seda supiks) ja mulle tegelikult väga maitsevad kohalikud toidud…

No vb välja arvatud dessert, mis on siinse Upper East regiooni fufu versioon – selline maitsetu tainalaadne koostis (maitseb vb pisut nagu selline notsupuder, mida mu vanaema tavatses maal keeta – mingisugusest jahuollusest…aga kui sellele kaste peale valada, siis on päris söödav…no igal juhul õnnestus mul see lõpuks üks õhtu ära proovida kohalikus peres…Ahjaa sellega on veel üks tore lugu seotud – alguses meile räägiti kogu aeg mingist dessertist, et kindlasti peab seda proovima, et see on väga hea jne…Ja siis ükskord küsitigi peale sööki meil, et kas me tahaksime proovida desserti (tõlkes: magustoit). Meie muidugi vastu, et oh muidugi tahame – arvates, et siis tuleb midagi head ja magusat…aga no mida me oleks saanud, oleks olnud siis see ollus…:))) ma ei mäletagi täpselt, kuidas see lõppes, aga sellel korral me siiski desserti ei söönud…

Aga jätkates siis eilse päevaga, siis lõunast pidime sõitma jalkatiimiga võistlustele, mis toimusid Pwalugus – no see sõit toimus imepisikese mikrobussiga, kuhu mahutati umbes 40 inimest – pooled neist siis katusel…katusel istusid fännid ja sõbrad ja bussis sees jalkameeskond, nende sekretär ja mina:))) sõit oli päris väsitav, aga samas tore…Jalkameeskonna treener oli jällegi vaimustuses, et ma kohal olin – no eks ta ikka alati tuletab meelde, et esmaspäeval on trenn ja ma peaksin kindlasti kohal olema jne…no mina muidugi ei tee trenni vaid olen niisama ilus ja toon head õnne…Eile meie meeskond muidugi kaotas, aga poisid mängisid hästi:)))

Ja tagasiteel juhtus meil väike õnnetus – nimelt õnnestust bussijuhil sõita mingi kivi otsa ja rehv purunes – kuna aga kell oli juba päris palju, siis ei hakanud keegi ootama vaid hakati kõndima rahulikult Kongo küla poole (kuigi sinna oli vähemalt mingi 5-7 km…Aga õnneks õnnestus meil siiski mingi hetk saada kasti auto peale nii, et elu oli jälle lill:))) Aga igal juhul on tihti teedel näha väikeseid mikrobusse, mille katus on täis laaditud pakke, loomi või kus istuvad inimesed…

Ahjaa meie lähedal on juba neljandat päeva matused – no algasid need neljapäeval, kust 5 suurt kõlarit oli üksteise peale laetud ja sealt tuli ööpäevaringselt muusikat (sellist klubimuusikat) – ja kuna meie elame mäe otsas ja vahepeal ühtegi takistust pole, siis kuulsime kõike ööpäevaringselt…:))) no eile õhtul oli seal ikka väga suur möll kui jalgpallivõistluselt tagasi tulime…täna tundub, et hakati juba otsi kokku tõmbama ja muusikat ka enam ei kostu…Ja täpsustuseks veel, et nagu ma ühes varasemas postituses kirjeldasin, oli see nö “teine matus”, mida korraldatakse inimese surmast ja esimesest kurvast nutumatusest kuni mitu aastat hiljem…selle raames tehakse siis sõjatantsu, süüakse ja tantsitakse ja lastakse hing vabaks…

Päeva mõte: Sest õnneks on olemas unustus ja õnneks on see inimese põhiseisund. Õnneks läheb peaaegu kõik meelest ära. Muidu me lämbuksime. Emil Tode

Sellised seiklused siis nädalavahetusest…

Armsad sõbrad teate seda ütlust, et Tegijatel juhtub…No tundub, et mina olen üks nendest, sest eile tõepoolest juhtus see taas. Minu telefon varastati ära…Suure tõenäosusega on see teel Accrasse, et siis seal mustal turul maha müümist oodata…Aga siit siis minu palve ja isiklik üleskutse teile: ausalt öeldes päris ilma telefonita on keeruline siin asju ajada – eriti kuna kohalikel on Aafrika aeg ja meil Euroopa oma…Ja lisaks häda korral on siiski vaja helistada…ja kõige odavam telefon (mitte mustalt turult) koos nr-ga maksab umbes 40 euri. Ja kuna meie siin oleme vabatahtlikena, siis rahaga on pisut keeruline – seega kuulutan välja korjanduse: Janelka telefoni fond:) No põhimõttega siis, et kui kõik toetavad natukene, siis saan ühenduse kiirelt taastada:)

Andmed siis: Janeli Virnas, 22 101 234 9279, Swedbank, selgitus: Janelka telefoni fond.

Päeva mõte: Siiras naeratus on ainus toimiv ravim halva tuju vastu. Markus Robam

Ahjaa siiski enne kui ära unustan siis meie eelnevalt kogutud raha on praegu veel kenasti arvel: koolidele on kogunenud praeguseks 42 euri – uisapäisa midagi kulutama ei hakka, praegu tundub, et see läheb pliiatsite ja paberite ostuks, aga annan täpsemalt teada kui olen koolidega rääkinud…ja annetusi on endiselt võimalik teha ka koolidele – kuni maikuuni.

Rahulik pühapäev…

Standard

Nii täna ma siis otsustasin täiega kodus olla ja puhata, sest Raimo arvates puhkan ma vähem kui tema ja ta pole isegi haige…Jah just nii ta ütleski…seega proovin olla korralik haige…Et homme siis jälle täie hooga lugemisklubisid teha jaksaks…

Aga tänane päeva mõte isegi ütleb:

Ei tõbe paigalistumine ravi
või koltund raamatuga konutus,
sa võta parem labidas ja kabli,
ning kaeva, higi vala — see toob leevendust.

Ruyard Kipling

Nii, et võta nüüd kinni, kumb on parem, kas kodus passimine ja puhkamine või ringi traavimine…aga hetkel pärastlõuna veedan siiski arvuti seltsis ja vaatan Sõprade hooaegasid…

Ja tervitused lähevad teele minu armsale õekesele Evelinile, kellel on täna sünnipäev:))) Muidugi tervitan kõiki teisi ka:)))

Aga eile sain mina kätte oma kaks sünnipäevakaarti. Ühte ma teadsin, kuid teine oli suur üllatus. Nii, et aitäh teile Ave ja Leelo:)

Tegelikult on kirju ja kaarte ikka tore saada küll, eriti kui nii kaugel oled nii, et armsad sõbrad ja tuttavad, kui teil on mahti ja tahtmist, siis on kirjad Eestist ja mujalt igati teretulnud.

Aga selleks, et kirjad kiiremini minuni jõuaksid, annan teile uue aadressi:

Janeli Virnas

Kongo Community Development Association

P.O BOX 285

Bolgatanga

Ghana

This is Africa for you…

Standard

…Just sellise lausega tegi dr.T täna pärastlõunal teatavaks, et mul on malaaria…Nii, et tere tulemast Aafrikasse…Mõtlesin juba, et ei saagi sellest igavesti kestvast peavalust lahti, kuid lõpuks näitasid proovide tulemused malaariat…seega jah, järgmised kolm päeva on siis ravimitega täidetud…Ja saan ma siis veel öelda, et ei saanud naistepäeva kingitust:) Ok must huumor…Aga igal juhul siit lähevad tervitused teele mu kallile ristiisale Antsule ja Alvarile, kes mulle naistepäeva tervitused saatsid. Aitäh teile:)))

Mis tunne siis on – ega eriti muud nagu polegi kui running stomache, headache and sometimes cold sweat (tõlkes: kõhulahtisus, peavalu ja külm higi). Hommikul tundsin ennast juba paremini kui eile ja isegi hetkeks mõtlesin, et vb ei hakka kliinikusse minema. Aga kuna Raimol oli nagunii vaja vereanalüüs teha, siis mõtlesin siiski, et parem karta kui kahetseda…Aga kuna me vereproovi tulemusi kohe hommikul ootama ei jäänud, sest kell 10 lubasime olla juba Zopeeliga Algkoolis lugemisklubi tegemas, siis ei saanud tulemusi ka kohe teada…Tegelikult oli täna kokkuvõttes väga tegus ja kiire päev…8.30 Kongo Algkoolis taaskasutuse töötuba tegemas (jalgpalli võrku punumas), kell 9.10 kliinikus, 10.00 teel Zopeeligasse ja seal siis vahvad kolm tundi…

No sain täna taas kord kinnitust sellele, et mulle meeldib kohutavalt algklassides õpetada. Tundsin, et tänane päev läks koolis täiega asja ette…Kuigi jah inglise keele tase oli selles koolis ikka madal küll…Neljandas klassis läks väga vaevaliselt, viiendas juba paremini ja kuuendas oskasid enam-vähem lugeda – ja kuigi me siiski räägime riigist, kus inglise keel on riigi ametlik keel…aga jah nagu direktorgi ütles, siis enamuste laste vanemad on harimata ja hea kui lapsed üldse kooli jõuavad…No selle eest olen ka mina väga tänulik…

Enne õhtusööki otsustasime taas kord motikaga seiklema minna – no mulle tundus, et kui koju põdema jään, siis tuleb melanhooliahoog peale ja koduigatsus ka…küll ma juba ennast tunnen…seega sättisime teele…Päris vahva oli sõita mööda kivisid ja kände…Lõpuks suutsime ka pisut ära eksida ja väljas hakkas pimedaks minema – no siin läheb pimedaks väga ruttu – 15 minutiga on väljas kottpime…no õnneks oli meil siiski mingi suunataju olemas ja ühe inimese käest kinnitus saadud, hakkasime sinnapoole sõitma…ja oh õnne, lõpuks olimegi kohal…siis veel Raimo teatas, et ta oli juba ringi vaadanud, et mis süüa saaks, stiilis kui me peaks kusagile ööseks jääma – no ma isegi ei arvestanud selle võimalusega – kell 22 tuleb võtta malaariatablette ja seda ma juba hea meelega vahele ei jätaks…Lõpp hea, kõik hea…

Ahjaa muidu oleme kaks päeva käinud õhtul motikaga niisama kihutamas või nagu Raimo eile meie sõbrale ütles, kui ta küsis, et mis me teeme, we´re waisting gas (tõlkes: raiskame kütust). Tegelikult on hea ümbruskonda paremini tundma õppida ja seda olemegi teinud…Üks õhtu käisime mäe otsas õhtut nautimas – mis tähendas seda, et sõitsime lähedal asuva mäe otsa ja pikutasime seal tee peal, vaatasime kuud ja kuulasime muusikat…väga mõnus vaheldus oli…

Aga muidu ikka kulgevad päevad omasoodu – mõnus rütm on ka juba tekkinud – hommikust lõunani koolis, siis lõuna, siis valmistame ette igasuguseid tegevusi ja peale õhtusööki vaba aeg…noh nagu tööinimeste elu ikka…

Ahjaa iseseisvuspäeva paraadiga siis selline lugu, et jõudsime linna liiga hilja, mis tähendab seda, et me ei näinud mingit paraadi…aga no siin tuleb arvestada plaanide muutustega…pole mõtet närvigi minna:)))

Tänane päeva mõte: Ärme aja segamini iseseisvust ja vabadust. Iseseisvaid riike on maailm täis. Riike, kus inimesed on vabad, kus nad saavad öelda, mõtelda, arvata nii nagu tahavad – nagu meie oleme nüüd saanud juba seitseteist aastat – on paraku palju vähem.  Toomas Hendrik Ilves

Ja nüüd siis lõpuks pildid ka Lottiest – kes on muide vahepeal väga suureks kasvanud…Ja ühe hommikusöögi pidin ma taaskord kätega sööma, sellest siis ka pilt…

This slideshow requires JavaScript.

Ghana iseseisvuspäev ja seiklus kõrbes…

Standard

Esmaspäevaks oli meil planeeritud Kongo algkooli külastus, aga hommikul sinna jõudes selgus, et nemad täna marsivad…No nagu ma juba eelnevas postituses mainisin, on teisipäeval Ghana iseseisvuspäev, mis tähendab, et on püha ja tähtsad pidustused…No ega keegi meile ei võtnud vaevaks muidugi mainida, et täna me sinna kooli minna ei saa, aga ega me ei lasknud oma tujul langeda…võtsime mootorratta, tankisime paagi kenasti täis ja võtsime ette väikese avastusretke…Päris palju vahvaid kohti on siin läheduses – jalgsi neid muidugi hea meelega avastama ei lähe, selleks oleme me liiga kõrbes ja päeval on liiga kuum – umbes 40 kraadi…

Üleüldse arvame me Raimoga, et kohalikele tunduvad valged inimesed (ehk siis meie) natuke imelikud, et keset kõige kuumemat aega on vaja väljas olla ja ringi sõita, selle asemel, et varjus istuda ja puhata…

Igal juhul tundus mõte hea ja nii me siis kihutasimegi motikaga mööda kõrbe (lootes muidugi, et bensiin otsa ei saa ja motikas katki ei lähe)…Leidsime ka mõned sellised kohad, mis meenutasid väga Eestit – väikeste erinevustega muidugi (no palme Eestis pole)…aga muidu meenutasid paljud kohad Lõvikuninga filmi (nii nunnu:)). Tahaks väga, väga näha seda osa Aafrikast siis kui on vihmahooaeg ja kõik on roheline…Ei suuda hetkel väga ette kujutada…Piltidel olevad jõesängid on siis vett täis ja kõik on roheline…Sellest inspireerituna üks väike lugu filmist: http://www.youtube.com/watch?v=vX07j9SDFcc

Külas on veel ka Rahukorpuse vabatahtlikud, kellel pole esimesed 3 kuud lubatud aktiivselt tegutseda – nad tulid siia kaheks aastaks ja esimesed kuud peaksid nad lihtsalt sisse elama ja kultuuriga kohanema…Alguses tundus see meile Raimoga ajaraiskamisena, aga nüüd saame aru kui oluline on see sisseelamise osa…

Täna siis Ghana iseseisvuspäev, mis on püha, samuti on püha homne päev, mida kutsutakse pesupäevaks – ehk siis sellel ajal peaks puhtaks pesema oma riided ja kodud jne…Kuigi loogiliselt võttes võiks see püha eelneda ju iseseisvuspäevale, aga ju siis on vajadus selline…Vahel me vaatame Raimoga üksteisele otsa ja küsime, et huvitav miks nad seda nii teevad või miks nad seda või teist ei tee…ja siis järgneb kohe meie enda vastus – cultural differences…

Nagu ntx eile kohalikega rääkides tuletasin ühele meelde, et ta lubas midagi teha – et kas see lubadus pole enam jõus ja selle peale teatas tema, et ghanalased üldiselt ei luba midagi või kui lubavad, siis alustavadki lauset konkreetselt sõnadega I promise… (tõlkes: ma luban…). Aga muidu on kõik sellised open statement´mentid (tõlkes: avatud mõtteavaldus), mis tähendab, et need kohanduvad vastavalt plaanidele ja võivad alati muutuda:)))

Nüüd peaks minema paraadi vaatama, aga hetkel ootan siis veel transporti – no tegelikult pidime minema 9-10 ajal nii, et see pool tundi, mis üle on läinud ei olegi veel maailma lõpp…aga eks näis – vb plaanid üldse muutuvad:)))

Aga pühapäevast saame me ka lõunat – aga nüüd netis istudes tunnen, et isegi kui ma ennast ei liiguta, siis higi lihtsalt voolab selja peal…no kõige rohkem olen vist ühe päeva jooksul dushi all käinud 7 korda – muidu ikka ei saa…

Mõned tähelepanekud veel shampoon on väga kallis (250 ml pudel maksab umbes 5 euri) ja shokolaad mitte eriti hea…on selline nagu kakaone, aga ei sula suus:)))

This slideshow requires JavaScript.

Hommikune hiirejaht ja näritud eurod…

Standard

Nagu pealkirigi ütleb algas täna hommik minu jaoks sellega, et mu toas oli hiir…Või noh tegelikult seda, et ta minu toas viibib, teadsin ma juba varem, sest ma nägin teda ükspäev ja ühtlasi nägin oma päevavoodis ka hiirejunne…vuika…aga no igal juhul tuli ta Raimo toast, kes ta surmani ära hirmutas ja siis arvas, et tuleb siia hea elu peale…ja no eks nii oligi…selle nädala ajaga on ta suutnud väga palju paksu pahandust korraldada ja seega kurtsin ma ükspäev pastorile, et mu toas on hiir, kes andis korralduse Gregoryle kõik loomad mu toast välja ajada ja hiir ära tappa…no ütleme nii, et gekod siiski elavad – kuna nad on täiesti kahjutud, aga hiir leidis täna oma kurva lõpu…Iga kord kui ma pastoriga räägin, siis ta naerab mu moskiitosõja peale – nimelt ta sattus ükskord peale kui ma Raidiga mööda koridori kõndisin ja seda igale poole pihustasin:D Aga hiired on hoopis teine lugu, nemad on parasiidid, kes levitavad haigusi ja närivad kõike, mis hamba vahele juhtub…seega korraldust tuleb täita ja kuna hommikul ma ärkasingi selle peale, et kuulsin kuidas hiir mu sahtlis nahistab, siis sai mul karikas täis…teadsin, et ta peab mu elust kaduma:)))

Läksin poiste jalgpallitrenni ja kurtsin oma muret Gasbardile, kes lubas asjaga hiljem tegeleda kui õhtul siia tuleb…aga õnneks on meil külas üks kõige armsam ja lahkem noormees Emile, kes kohe peale küsimuse esitamist oli valmis mulle appi tulema…Kohe, enne hommikusööki…ja tõepoolest ta oli suutnud juba paksu pahandust korraldada…Nimelt minu tagasisõiduraha Tallinnast on ära näritud:))) seega sõbrad loodan, et te mind lennujaama ei jäta:)))…aga jah 20 minutit jahti ja hiir oligi käes…no õigemini jahti pidas siiski Emile…mina seisin kaugemal ja pärast üldse toast väljas….sest hiiri ei hakka ma elus armastama – gekod vastupidiselt on justkui lemmikloomad juba:))) Igal juhul olen ma Emile´ile väga tänulik:)))

Pärast hiirejahti tegime väikese hommikusöögi ja siis nagu pühapäevale kohane, jalutuskäik kirikusse…ma pean ütlema, et nende jumalateenistus hakkab mulle järjest enam meeldima ja järjest enam saan ma aru, mida seal tehakse ja räägitakse:))) Ahjaa ja täna siis äkki keset jumalateenistust tuli minu kõrvale istuma üks laps…kes istus kohe nii lähedale, et ega meie vahel õhku enam polnud…alguses naeratasime üksteisele, siis mingi hetk pani ta käe minu sülle, siis tukastas mu õla peal ja lõpuks pani pea sülle ja magas natuke…ta oli nii umbes 5-6-aastane…no pärast teenistust ta ütles ka oma nime – Felicity…ja hiljem lisandus meile veel terve trobikond lapsi nii, et olin ümbritsetud nendest…ja nii nad saatsid mind siis ka koju…

Päeva mõte: Õpi tervitama oma sõpru naeratusega. Nad juba kannavad oma südames liiga palju kulmukortsutusi ja sul pole vaja neid omadega koormata. Mary Allette Ayer

Aga muidu on selline vaikne pühapäev – tegelikult pühapäevad on siin kogu aeg vaiksed…eriti miskit ei toimu ja kõik puhkavad…

Eile aga käisin ma Bolgas turul…väsitav…väsitav…no ma olen tegelikult aru saanud, et vahemikus 11-14 ei ole eriti mõtet välja olla, pärast ei jõua mitte midagi teha…aga no vähemalt sain oma shopingud tehtud…leidsin lõpuks ometi plätud…chillisime niisama ka ühes imetoredas aias – secret garden vms…hea toit, mõnus atmosfäär…mida veel elult tahta…

No ja õhtu möödus taaskord Valley´s – drinking spot (tõlkes: joogipunkt/koht vms) – muide nii nimetatakse kõiki välibaare vms, kus sul on võimalik osta karastusjooke ja vett…

Nüüd siis pisut veel tähelepanekutest:

*Kaubeldakse kogu aeg – see on täiesti tavaline…imelik on kui sa lepid kohe esimese hinnaga…esimese hinnaga pead sa leppima siis kui on tegemist poega, kust hinnad juba paigas ja kaupadele peale kleebitud…aga samas ei ole see selline pealetükkiv…Küll aga võivad kerjused olla pealetükkivad ja see on tüütu…Muide Bolgasse (ja üldse Ghanasse) tuleb kuival hooajal väga palju kerjuseid Mali´st – need on sellised inimesed, kes peavadki oma elukutseks kerjuse ametit ja kes planeerivad juba pikalt ette siia sõitu ja see on üks osa nende aastast…samuti õpetavad nad oma lapsed kerjama juba 5-6-aastaselt…väga masendav…

*lapsi kasutatakse jooksupoistena – siin on väga tavaline, et nooremaid lapsi (ja need ei pea olema üldse tuttavad lapsed) saadetakse vett tooma vms…Ja kõik on sellega harjunud…eks siis ongi nii, et kõik juba teavad, et mingist vanusest nad saavad nii vanaks, et võivad ise sama asja kasutada…

*kool maksab keskmiselt 3 cedit kvartal, ehk siis umbes 1 cedi kuus(kui saadakse lõunat ka), muidu peaks olema kooliharidus tasuta, ainult eksamid maksavad (10 cedit semester*2). Aga eliitkool, millest ma teile ka rääkinud olen, maksab 10 cedit kvartal…nii, et väike vahe on jah…ma küll ei tea, et õpetajad seal rohkem palka saaksid, sest õpetajate palk peaks olema suhteliselt fikseeritud ja valitsuse poolt makstud…ja süsteem umbes sama nagu Eestis- mida kauem oled töötanud, seda rohkem palka saad…

*no nad ise väidavad, et asutavad naisi sellega, et pakuvad neile alati istet…no minule on tõepoolest alati pakutud, aga ma ei ole sada protsenti kindel, et see kõikide puhul nii oleks – kui on üks tool, siis pakutakse seda mulle – ma olen siiski valge leedi nagu nad kutsuvad:)))

*toit välikohvikus maksab keskmiselt 4,5-7,5 cedit…ja portsud on väga suured…Ghanalased üldse söövad palju ja rasket ning rasvast sööki…samas võivad nad vahepeal lihtsalt teed juua ja rahul olla…no võta siis kinni…mina igal juhul kunagi nii palju süüa ei jaksa…

*jäätist on ka võimalik osta ja päris mitut erinevat sorti: jäätis on igal juhul pakitud sellisesse väiksesse kotikesse, millel sa siis hambaga ühe nurga ära tõmbad ja siis imed:))) no meie mõistes päris jäätis on Fan Ice (tõlkes: ventilaatorijää vms:)), mis meenutab koorejäätist…Lisaks on sul võimalik osta mahlajäätist (mida on kahte sorti – kollast ja roosat, väikesed keemiapommid:))), külmutatud jogurtit (mis oli muide väga hea) ja külmutatud shokolaadipiima – mis meenutas natukene shokolaadi Regatti…aga kohukest neil ei ole ja sellest ma tunnen kõige rohkem puudust…

*liha: söövad nad palju ja sealhulgas süüakse kasse ja koeri…neid ei peeta siin lemmikloomadena – üleüldse pole ma näinud, et keegi lemmikloomi peaks…no välja arvatud mina oma Lottie´ga ja abielupaar, kelle juures me koolitusel käisime, kes pidasid koera ja kassi lemmikloomadena – ja tõenäoliselt on sellel kassil ja koeral siin riigis üldse kõige parem elu…

*tuba maksab siin keskmiselt 20-50 cedit kuus – sõltub siis asukohast ja luksuse astmest…Ja üür küsitakse tavaliselt 1,5-2 aasta eest ette…samas maja maksab umbes 200 cedit kuust, mis ei ole ka tegelikult väga palju…ja üldse on kohalikel väiksemad nõudmised…inimestel pole nii palju asju…

*ja kuulujutte meeldib ka kohalikele inimestele rääkida…mulle tundub, et see on kohati sellest, et neil pole mitte midagi muud teha ja siis proovitakse ennast lõbustada…

Nii siis kulgebki meie eluke – teisipäeval on Ghana iseseisvuspäev ja suured pidustused – aga sellest juba õige varsti…

Ja voolu meil loomulikult pole jälle – ehk siis olen täheldanud, et nädalavahetustel on voolukatkestus 6-18 väga tavaline…inimesed ei tee sellest enam suurt nr-t ja eks meiegi hakkame juba harjuma…niikaua kui tead, et ta siiski millalgi tagasi tuleb…ja üldse on tore kui vool öösiti ikka on – et midagi ikka pimedas näeks ja, et ventilaator saaks öö läbi töötada…muidu pole võimalik neid päevi üle elada…isegi kohalikud väidavad seda, mis siis veel meie…

Minu käed aga on täielikult paranenud nii, et võin jälle väljas käia…aga aaloepotike on ikka kogu aeg käepärast…

Päeva mõte: Ärge kunagi laske end oma moraalikoodeksist segada, kui teete seda, mida peate õigeks. Isaac Asimov

PS! Ja nüüd siis meeldetuletus kõigile, et võimalik on teha väike annetus kohalikele koolidele, mille eest ostan neile õpikuid ja muid vajalikke õppematerjale. Igasugune annetus on teretulnud – teen hiljem ka ülevaate, mida selle eest osteti.

Janeli Virnas, 221012349279, Swedbank

Selgitus: toetus Kongo küla koolidele Aafrikas

Tänud juba annetuse teinud lahketele inimestele:

Katrin Tagel, Angela Ploomi, Anneli Oja ja Evelin Virnas:)

Päev täis päikest…

Standard

Hommikusöögilauas ütles Raimo, et tänane päev tuleb küll ilus, sest päike paistab ja Eestis on see tavaliselt nii ju…et kui päike paistab, siis elu on helgem…Jah tõesti, ega siinsel elul päikesega ka miskit viga pole, kuigi kohati mingitel hetkedel tunned, et tänaseks aitab…ja tahaks nüüd vihma…

Tänane päev möödus põhiliselt sõitmise ja kõndimise tähe all…Koolituse viimaseks päevaks oli meile planeeritud külaskäik ökokülla…Kuna ökoküla asus väljaspool Bolgat, siis pidime sinna minema taksoga…eelnevalt olin ma muidugi kaaninud liiga palju vett, sest ei tahtnud kuumaga ära minestada…aga sõit pidi kestma 40 minutit ja tee oli paras külavahetee ning auto oli oma näguripäevi juba näinud…no päris tore…mingi hetk ma lihtsalt tundsin, et sellise loksumise ja hüppamisega ei suuda ma küll kannatada…no kui te arvasite, et minu tualetiseiklused on läbi saanud, siis eksisite…valge naine küsis, et kas saaks tualetti…No mida sellel hetkel polnud oli tualett ja kuna Godwini arvates olime me liiga avalikus kohas, siis ei leidunud seal ka mingit põõsast…no õnneks märkasin ma ise mingi hetk ühe kooli juures tualetti – ehkki võis olla tegemist ka mahajäetud kohaga, aga mina sain ära käidud…ja minu kiiruse üle oli Godwin väga üllatunud – ta ütles, et naistel võtab tualetis käimine tavaliselt aega 5-15 minutit:))) No igal juhul näete pildigaleriis ka tualetti, mida külastasin – just sellised prügihunnikud poti kõrval vedelesidki:)))

Sõitsime muudkui edasi ja meie ümber laiusid põllud, millest osad olid vee all ja põllu harimine käis täie hooga – huvitav on igal juhul jälgida erinevaid piirkondasid…kuid enamuses on siiski hetkel tegemist kuiva hooajaga ja raske on uskuda, et meie ümber laiuvad põllud ja kõrbed võiksid paari kuu pärast roheluses lokata… Meie nägemuses on see piirkond kogu aeg selline pruun ja kuiv…tahaks väga näha ka teist hooaega – ehk siis vihmaperioodi…mis tegelikkuses peaks algama enne kui ära hakkame minema…kuiva hooaja eelis on see, et siis on sääski vähem ja malaariat ka siis ühtlasi, aga samas on hullult kuum – päeval kuni 40 kraadi (nagu täna), aga vihmaperioodil pidi olema mõnus…ja alati saab magada ju sääsevõrgu all…

No igal juhul lõpuks jõudsime me ökokülla, mis kandis nimetust Swopa – organisatsiooni nimi oli Sirigu Women´s organisation for pottery and art. Tegemist oli külaga, kus naised valmistasid savinõusid ja korve ja muud käsitööd…Lisaks tegutses organisatsiooni juures külalistemaja, mis põhiliselt kasutas päikesepatareide süsteemi…päris lahe…Igal juhul üks öö selles 2-kohalises imetoredas majakeses, mis seest nägi välja väga korralik (koos vannitoa ja wc-nurgaga), maksis 28 cedit (koos hommikusöögiga), seega umbes 13 euri…ei olegi väga kallis…no igal juhul nägi see armas välja…lisaks oli meil võimalik külastada kahte traditsioonilist kodu – mõnes kodus on mul õnnestunud käia ka meie kodukülas Kongos…Ostsin endale ühe korvi ja lehviku, mis olid valmistatud naiste poolt – väga kasulikud ostud mu meelest:)))

Tavalises kodumajapidamises on siis asjad nii: kodu kuulub kõige vanemale meessoost liikmele…Majapidamises oli olemas selline ruum (pildil madala sissekäiguga), kus peitsid ennast nõrgemad ja väetimad sellel ajal kui orjapidamine oli veel levinud – ruumi sissepääs oli madal, aga seal oli sees olemas nurk, kus süüa valmistati jne…ja seal olid nad siis kogu aeg…

Lood: ühes varasemas postituses rääkisin ma teile loo sellest, kuidas üks koer päästis vastsündinu tulest ja tänutäheks ei söönud selle küla elanikud mitte kunagi enam koeri.

Tänase küla lugu oli aga hoopis püütoniga – sarnaselt eelmisele loole oli taaskord tegemist tulekahjuga, mis süttis sellest tulest, mida sünnituse ajal süüdatakse, et imik harjuks sooja õhuga ja ei külmetaks…Selles loos päästis püüton imiku tulest ja viis teise ruumi ja kui vanemad last otsima tulid, siis leidsid lapse ja püütoni ja siis kummardasid püütoni ees ja see roomas minema ning jättis lapse sinna…sellest tulenevalt on püüton külas justkui kaitse sümbol…ja oli ka joonistustes, mis seinu ehtisid…no mina ei saa midagi teha, aga iga kord kui mulle mingit püütoni juttu aetakse, tulevad mul külmavärinad seljale ja hakkab hirm ikka küll…kuigi kohalikud ise väidavad, et nad on äärmiselt ohutud…no siin on vist süüdi küll filmid ja muu meedia…

Erinevad loomad tähistavad erinevaid asju: Sisalik (või meie mõistes siis geko) on sõpruse sümbol, kalkun-kana on lootuse sümbol, püüton kaitse sümbol, lehm viljakuse sümbol…jne…tõenäoliselt on neid rohkemgi…

Novot siis – pärast seda külaskäiku käisime lõunat söömas: sõin red-redi kalaga, mis on põhimõtteliselt nagu oaroog ja kala ja lisandina banaani suguvõssa kuuluv puuvili, mis maitseb nagu banaan endiselt:)

Ja kunstiturul…kust ma ostsin endale taaskasutusena valminud plätud – väga mugavad ja sain need 8 cedi eest…igati kasulik ost…

Õhtul tegime pitsat ja muidu chillime niisama…homme tagasi koju Kongosse…

This slideshow requires JavaScript.