Päevitamine, dessert ja varastatud telefon…

Standardne

Njaa palju vett on merre voolanud ja palju päikest maale paistnud selle aja vältel, mil ma kirjutanud pole. Aga jah nädala alguses taastusin veel malaariapisiku rünnakust ja võtsin vabamalt…ja nädala lõpp möödub nagu ikka kiiresti. Ja nii ongi nüüd juba kätte jõudnud ootamatult pühapäev.

Jah päevased ajad mööduvad meil põhiliselt koolides raamatuklubisid andes, pärastlõunad valmistame igasuguseid muid asju ette – meie vastuvõtva organisatsiooni abistamiseks või siis arengukava tegemiseks…Ja nii siis jõuabki ootamatult kätte juba õhtusöök ja pärast seda lihtsalt mõnus isiklik aeg, mida alati ei raatsigi internetis surfamiseks raisata…Aga sõpradega on õnneks õnnestunud ikka mõned korrad rääkida…

Ja väike koduigatsus tabas ka mind sellel nädalal ühel õhtu – tundus küll, et see oli pisut haiguse järelmõju, aga no mis seal siis ikka…Vaatan Sõprade hooaegasid ja elu on jälle ilus…ja ma võin öelda küll, et päike mõjub mulle väga positiivselt…

Reedel saime esimest korda anda lastele arvutitunde. Nimelt ICT Center, kus me oleks pidanud tunde andma, on endiselt kinni ja seega saame arvutit õpetada ainult kahes koolis, kus arvutid olemas…Ja reedel me olimegi Presentation Primary Schoolis. Mulle vga meeldib see kool – kuigi jah nagu te vb olete minu eelmistest postitustest täheldanud on see eliitkool, aga selles koolis lapsed tõesti saavad haridust…nii, et soovitaksin seda kooli küll…

Ahjaa ja mul tuli meelde, mida me Raimoga veel ühel päeval tegime – nimelt võtsime päikest…See oli ikka omaette ettevõtmine kuna no see on selline maakoht, kus paljud asjad on siiski tabud jne…ja kuna neil endil päevitada vaja pole, siis see tundub väga imelik…seega sõitsime motikaga mäe peale ja võtsime seal päikest – päris naljakas võis olla kui keegi meid juhuslikult nägi…eks siis lähevad jutud liikvele:))) aga no me otsustasime siiski, et valgetena me Eestisse ei lähe…

Õhtuti me käime tihti ka motikaga ümbruskonnaga tutvumas ja see on ka lahe – praegu küll väga sellist tunnet ei ole, et eksiks ära vms…hea on ümbruskonda tunda…

Eilseks oli planeeritud väike Bolga trip ja jalgpall nii, et palju muud teha ei jõudnudki…ja hommik algas väga mõnusalt – hommikusöök ja seejärel helistas Emilé ning teatas, et nad tegid just mango korjamist ja kas ma ei tahaks läbi astuda ja ka mangosid süüa…No mis küsimus see on – muidugi ma tahan värskeid mangosid…Nii, et ruttu-ruttu juuksed patsi ja riided selga ja valmis ma olingi…ja värsked mangod olid just need, mida vajasin…see mõnus mangomahl, mis sulle suhu voolas ja mis su huuled mõnusalt kollaseks määrib, on täiesti jumalik…

Käisime veel õmblejanna juures ja süüa ostmas – mis kohalikus mõistes tähendab siis seda, et lähed kusagile välitoidukohta ja sulle pakitakse kilekotiga!!! kaasa nii riisipallid kui ka supp või kaste vms…no meie sõime riisipalle supiga (no see on selline punane vürtsikas supp, mille sees tegelikult midagi ei ole (nii, et meie mõistes oleks see siis nagu kaste, aga nad ise kutsuvad seda supiks) ja mulle tegelikult väga maitsevad kohalikud toidud…

No vb välja arvatud dessert, mis on siinse Upper East regiooni fufu versioon – selline maitsetu tainalaadne koostis (maitseb vb pisut nagu selline notsupuder, mida mu vanaema tavatses maal keeta – mingisugusest jahuollusest…aga kui sellele kaste peale valada, siis on päris söödav…no igal juhul õnnestus mul see lõpuks üks õhtu ära proovida kohalikus peres…Ahjaa sellega on veel üks tore lugu seotud – alguses meile räägiti kogu aeg mingist dessertist, et kindlasti peab seda proovima, et see on väga hea jne…Ja siis ükskord küsitigi peale sööki meil, et kas me tahaksime proovida desserti (tõlkes: magustoit). Meie muidugi vastu, et oh muidugi tahame – arvates, et siis tuleb midagi head ja magusat…aga no mida me oleks saanud, oleks olnud siis see ollus…:))) ma ei mäletagi täpselt, kuidas see lõppes, aga sellel korral me siiski desserti ei söönud…

Aga jätkates siis eilse päevaga, siis lõunast pidime sõitma jalkatiimiga võistlustele, mis toimusid Pwalugus – no see sõit toimus imepisikese mikrobussiga, kuhu mahutati umbes 40 inimest – pooled neist siis katusel…katusel istusid fännid ja sõbrad ja bussis sees jalkameeskond, nende sekretär ja mina:))) sõit oli päris väsitav, aga samas tore…Jalkameeskonna treener oli jällegi vaimustuses, et ma kohal olin – no eks ta ikka alati tuletab meelde, et esmaspäeval on trenn ja ma peaksin kindlasti kohal olema jne…no mina muidugi ei tee trenni vaid olen niisama ilus ja toon head õnne…Eile meie meeskond muidugi kaotas, aga poisid mängisid hästi:)))

Ja tagasiteel juhtus meil väike õnnetus – nimelt õnnestust bussijuhil sõita mingi kivi otsa ja rehv purunes – kuna aga kell oli juba päris palju, siis ei hakanud keegi ootama vaid hakati kõndima rahulikult Kongo küla poole (kuigi sinna oli vähemalt mingi 5-7 km…Aga õnneks õnnestus meil siiski mingi hetk saada kasti auto peale nii, et elu oli jälle lill:))) Aga igal juhul on tihti teedel näha väikeseid mikrobusse, mille katus on täis laaditud pakke, loomi või kus istuvad inimesed…

Ahjaa meie lähedal on juba neljandat päeva matused – no algasid need neljapäeval, kust 5 suurt kõlarit oli üksteise peale laetud ja sealt tuli ööpäevaringselt muusikat (sellist klubimuusikat) – ja kuna meie elame mäe otsas ja vahepeal ühtegi takistust pole, siis kuulsime kõike ööpäevaringselt…:))) no eile õhtul oli seal ikka väga suur möll kui jalgpallivõistluselt tagasi tulime…täna tundub, et hakati juba otsi kokku tõmbama ja muusikat ka enam ei kostu…Ja täpsustuseks veel, et nagu ma ühes varasemas postituses kirjeldasin, oli see nö “teine matus”, mida korraldatakse inimese surmast ja esimesest kurvast nutumatusest kuni mitu aastat hiljem…selle raames tehakse siis sõjatantsu, süüakse ja tantsitakse ja lastakse hing vabaks…

Päeva mõte: Sest õnneks on olemas unustus ja õnneks on see inimese põhiseisund. Õnneks läheb peaaegu kõik meelest ära. Muidu me lämbuksime. Emil Tode

Sellised seiklused siis nädalavahetusest…

Armsad sõbrad teate seda ütlust, et Tegijatel juhtub…No tundub, et mina olen üks nendest, sest eile tõepoolest juhtus see taas. Minu telefon varastati ära…Suure tõenäosusega on see teel Accrasse, et siis seal mustal turul maha müümist oodata…Aga siit siis minu palve ja isiklik üleskutse teile: ausalt öeldes päris ilma telefonita on keeruline siin asju ajada – eriti kuna kohalikel on Aafrika aeg ja meil Euroopa oma…Ja lisaks häda korral on siiski vaja helistada…ja kõige odavam telefon (mitte mustalt turult) koos nr-ga maksab umbes 40 euri. Ja kuna meie siin oleme vabatahtlikena, siis rahaga on pisut keeruline – seega kuulutan välja korjanduse: Janelka telefoni fond:) No põhimõttega siis, et kui kõik toetavad natukene, siis saan ühenduse kiirelt taastada:)

Andmed siis: Janeli Virnas, 22 101 234 9279, Swedbank, selgitus: Janelka telefoni fond.

Päeva mõte: Siiras naeratus on ainus toimiv ravim halva tuju vastu. Markus Robam

Ahjaa siiski enne kui ära unustan siis meie eelnevalt kogutud raha on praegu veel kenasti arvel: koolidele on kogunenud praeguseks 42 euri – uisapäisa midagi kulutama ei hakka, praegu tundub, et see läheb pliiatsite ja paberite ostuks, aga annan täpsemalt teada kui olen koolidega rääkinud…ja annetusi on endiselt võimalik teha ka koolidele – kuni maikuuni.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s