I´m back…

Standardne

Nii kallid pereliikmed, sõbrad, tuttavad ja teised lugejad…Pole ammu kirjutanud:) Nüüdseks siis juba 11 päeva, aga siin ma jälle olen…Uute uudistega…

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama nädalavahetusest, mil kõik alguse sai…Kõigepealt tõepoolest vabandused, et olen blogi unarusse jätnud, kuid väike põhjus selleks siiski on – nädala sees oleme me üsna hõivatud oma tegemistega ja nädalavahetusel jäin ma tõsiselt haigeks. Ja olin voodis ja levist väljas kolmeks pikaks päevaks…Ja need, kes mind tunnevad teavad, et minu puhul on kolm päeva lihtsalt voodis olemist ikka täiesti ime…Aga siin ma nüüd olen – endiselt taastumas haigusest, aga tunnen ennast juba palju, palju paremini…

Kuidas siis kõik alguse sai: nädalavahetus algas kõik väga kenasti. Olime kokku leppinud, et läheme oma projekti koordinaatoriga laupäeva hommikul kullakaevandusse vaatama, kuidas see asi siis päriselt ka käib…Päris kõike me kahjuks ei näinud, sest masinad sellel hetkel parajasti ei töötanud…Aga nägime neid hirmus sügavaid ja minu arvates mitte päris ohutuid auke, mis kaevandusse viivad ja kuhu lapsed sisse ronivad. Njaa pakuti meilegi võimalust sinna sisse ronida – ausalt öeldes olin täitsa huvitatud ja sain isegi meetrikese ronitud, aga siis polnud enam jalgu väga kusagile panna ja tahan siiski juunis koju tulla, seega otsustasin, et ei hakka edasi minema:)))

Ahjaa enne kaevandusse minekut, nägime teepervel vaktsineerijaid, kes vaktsineerisid beebisid meningiidi vastu, mis siin hetkel levimas on…Nad kandsid sellised kirevaid kollaseid veste sõnaga Vaccinator – meenutas väga meie meeskonna talveseminari helkurveste:))) Tervitused teile mu armsad töökaaslased ja palju, palju õnne Piretile, kellel on täna sünnipäev:)))

Aga nüüd siis tagasi kullakaevaduse jutu juurde – no igal juhul on see pikk protsess, millest loomulikult teenivad palju raha vaid vähesed – ehk siis need, kes kullakaevadusi omavad – nemad võivad päevas teenida umbes paar tuhat cedit (ehk siis umbes 1000 eurot) või isegi rohkem…Aga lihttöölised muidugi näevad sellest vaid murdosa…Njaa…Igal juhul kuldehete isu läks ära küll…

Kullakaevanduses käimine väga palju aega ei võtnud, kuna me paljut seal ei näinud, seega küsis Victor kas tahaksime ka kaluriküla ja tomatikasvatust näha…muidugi me tahtsime…Nägime kohalikku kalameest – muide selles jões, mida piltidel näete, on krokodillid ka…aga no päevasel ajal pidavat nad rohkem kaldal olevates põõsastes chillima…no eks ikka sp, et neid jahitakse ka ju…Ja tomatifarm oli suur küll – no mitte, et see konkurendiks Intsu talule oleks – aga kohalikus kontekstis küll:) Tervitused Alvarile, kes ikka kogu aeg küsib, kuidas mul läheb ja oma naljadega tuju paremaks muudab…

Pärast kullakaevanduses käiku, otsustasin meie kohalikule jalgpallimeeskonnale kaasa elama minna – sõitsime koos Emilé´iga ja jalkapoistega platsile – sõit seekord siis nägi välja nii, et meil oli kaks pikap autot ja enamus poisse istusid kastis…täiesti normaalne…:) Aga jah platsil panid poisid ennast valmis ja ma ootasin mängu ja tundsin ennast juba natukene imelikult…aga ainult natukene…õnneks oli dr.T poeg nõus minuga tualetti tulema (et te ei arvaks, et tualetijutud veel läbi on:))) ja saime ka vett ostetud…Ja kuna ma olen siiski salomi (kohalikus keeles: valge) või white lady, siis üsna kiiresti oli organiseeritud mulle ka üks iste – mis oli selles olukorras ma arvan, et päästja:))) Pidasin mängu vastu ja polnudki kõige hullem, aga bussiga koju sõites tundsin, et enesetunne läheb hullemaks ja kehatemperatuur kuumemaks…nii ma siis mõtlesingi, et võtan rahulikult…kuni peale õhtusööki sõber helistas ja küsis, et kuidas ma ennast tunnen…mhmm…palavik oli vist umbes sada ja seetõttu oli tema arvates ainulahendus see, et läheme kliinikusse…no sinna me siis lõpuks muidugi läksimegi – kui olin välja otsinud oma sviitri ja fliisi, mis olid mul seljas siis kui Eestist tulin (miinuskraadidega) – igatahes kulusid marjaks ära…Olin palavikust nõrk ja haiglasse jõudes hakkas mul veel halvem kuna nägin neid haigeid inimesi, kes seal kõik olid ja palusin, et ta mind sinna ei jätaks…Njaa taaskord, kes mind tunnevad teavad, et haigena olen ma väike melanhoolik ja nutan palju…novot eks ma siis poetasin seal ka pisaraid…aga lõpuks sain siiski palavikku alandava süsti ja rohud malaaria vastu – kuna sümptomid olid kõik sellele sarnased…Tagasi kodus pidin siis kõik need tabletid endale sisse ajama ja magama minema…kuid sellest muidugi midagi välja ei tulnud – esimest korda elus tundsin ma ennast niiiii halvasti…enamuse ööst veetsin tualetis…aga hommik saabus ja sai haiglasse minna teste andma…ja testidest selgus, et malaaria mul siiski polnud…kuid huvitaval kombel see arst, kes mind sellel päeval vastu võttis ütles, et ma peaksin jätkama malaariaravimitega…njaa, et alati ei näita vms…aga loomulikult ei suutnud ma sellel päeval midagi süüa ja need rohud on ka päris kanged…kui lõpuks siis esmaspäeval Raimo kliinikusse läks ja seal tilgutite all mingeid rohtusid sai, siis tundus meile, et meid on tabanud sama haigus…ja ma läksin uuesti kliinikusse – seekord oli õnneks kohal dr.T ja tema pani diagnoosi, et valeravi tekitas hullema olukorra kui vaja oleks olnud…ehk siis ma poleks siiski tohtinud neid rohtusid edasi võtta…lisaks alanenud hemoglobiini tase ja madal vererõhk ja voila, lõpetasime oma esmaspäevase pärastlõuna kliinikus tilgutite all chillides…

Nüüd on kätte jõudnud neljapäev ja enesetunne läheb iga päevaga paremaks – nii, et ma loodan õige pea tunda ennast juba väga-väga hästi…Peale esmaspäevast tilgutite all olemist sain ma teisipäeva hommikul esimest korda jälle süüa – ehk siis laupäeva hommikust teisipäeva hommikuni…vau, minu rekord vist…ja mitte heas mõttes…nõrganärvilistel kodus mitte proovida…

Nüüd olen taastunud paar päeva kodus olles…Aga jah, ega mulle väga see tegevusetus ei sobi…Seega loomulikult esimene päev pärast seda, kui ennast juba paremini tundsin (võrreldes nädalavahetusega), tegin ma oma toas suurpuhastust, et haigusepisikud toast välja ajada – mäletan, et vanaema alati rääkis seda, et peale haigust tuleb tuba tuulutada ja voodipesu vahetada…no siin tuulutamisest ei piisa – pole lihtsalt tuult, mida tuulutada…seega pesin lihtsalt aknad, kardinad ja põrandad puhtaks ja võtsin tolmu jne…ja tõstsin voodit ümber…no selle kombe olen ma oma emalt külge saanud:))) Tervitused teile mu armsad:)))

Jah mulle tundus, et mu armsad lugejad on ära teeninud seletuse, kus ma olen olnud…

Aga muidu edenevad meie tegemised ikka omasoodu – meil on kokku 10 kooli, mida me külastame ja peab ütlema, et tasemed koolides on ikka väga erinevad…Nüüdseks oleme neid juba tundma õppinud ja lapsed hakkavad juba harjuma…ja teavad meie nimesid ka…No Raimo nimega nagu probleeme polnudki, aga minu nime hääldamine võttis ikka aega…Ahjaa ja kohalikud kirjutaksid minu nime häälduse järgi nii: Yaneli…nii, et jah Yenmah ja Yaneli ja Nellie on mu nimed siin…

Muide üks kurb tõsiasi veel – paljud koolid kasutavad endiselt ihunuhtlust -õpetajad lihtsalt löövad lapsi…OMG…Teine viis, kuidas koolis lapsi karistatakse, on põlvitamine – Kongo JHS-i minnes nägime pikal vahetunnil tervet rivi noori põlvedel seismas…njaa vot sellised karistusmeetodid siis…ja siis tuli veel välja, et inspektorid, kellele sellest peaks teatama, teavad olukorras koolides, aga ei tee midagi…Presentation Primary School on ainuke kool siin külas, kes on võtnud eeskuju oma sõpruskoolilt Inglismaalt ja loonud kooli juurde Child protection Committee (lastekaitse komitee) – igal juhul pean ma ütlema, et see kool meeldib mulle järjest enam ja mulle väga meeldib, et nad positiivseid näiteid Euroopa koolidest oma koolis kasutavad…Lahe, väga lahe…No igal juhul on nad ära teeninud suure aplausi oma töö eest…

Ahjaa ja kõikidele lastele ja noortele, kes arvavad, et nende koolilapse elu on Eestis raske, siis jah ihunuhtlust meil pole ja oma pinke ei pea õhtul ka puu alt koolimajja sisse tagasi tassima – nagu ntx Zopeeliga algkooli lapsed, kelle kaks klassiruumi endiselt puu all asuvad (vaata pilte).

Njaa peab ütlema, et koduigatsus kimbutab ikka aegajalt küll…Nii et kullakesed – viimane aeg on teil panna pakid ja kirjad teele – ootan väga, väga…Ja võin julgustusega öelda, et kui panete pakid teele kiriku aadressil, siis jõuavad need avamata meieni – Raimo elukaaslane testis ja saatis talle lauamängu, maiustusi jm eluks vajalikku…Muidu on postkontoritega nõnda, et pead kohapeal avama paki ja neile ka osa jagama:))) Aga kirik on püha asutus ja kuna me ööbime katoliku kiriku missionimajas, siis on kõik turvaline…Nii, et vutt-vutt postkontorisse…

Igaks juhuks siis aadress uuesti:

Kongo Catholic Mission House

Janeli Virnas

P.O BOX 285

Bolgatanga

Ghana

Niisiis piltidel meie külaskäigud koolidesse, põllu peal asuv “koolikohvik”, vahva kalamees, tomatikasvandus (nende palmide juures põhu all need tomatid kasvavadki), ühel pildil näete koos minuga Gloriat, kes on üks nendest lastest, keda Mondo siin toetab – väga vahva tüdruk, kaotas oma isa, ema andis tema ja ta õe ühte peresse, kuna polnud ise võimeline teda kasvatama…Pildil veel minu tuba peale suurpuhatust ja minu vannitoakülaline – väike geko:)

This slideshow requires JavaScript.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s