Monthly Archives: aprill 2012

Tere taas mu armsad sõbrad, tuttavad…

Standardne

Alustuseks tahaksin vabandada kõikide lugejate ees, et pole juba nii pikka aega siia midagi kirjutanud. Vahepeal on tundnud nii mõnedki huvi, et kuhu ma kadunud olen ja ega miskit juhtunud pole. Aitäh teile kõigile hoolitsuse eest:))) Kadunud pole ma kusagile, viibin endiselt Kongo külas, Ghanas.

Aga vahepeal tabas mind meeleolumuutus – koduigatsus ja kurbus lahkumise eest samal ajal. Ehk siis vastakad tunded põrkusid mu peas ja vahepeal ei olnudki suurt soovi miskit siia kirja panna. Kuid jah – tulevik saabub üks päev korraga, ehk siis milleks muretseda ette:) Juba üks mu sõbergi ütles siin, et ta ei taha praegu mõelda selle peale, et millised tunded teda valdavad siis, kui Nelli on Eestis. Sest praegu on võimalik näha mind ju iga päev ja milleks seda rõõmu ära võtta kurvastamisega…Täitsa õige mõte ju, aga vahel on selle järgi raske toimida…Aga jah – tulevik saabub üks päev korraga…

Jah see küla ja need inimesed on kasvanud juba südamesse…Ja igatsema hakkan ma seda paika väga…Kuigi alguses tundus, et elu ja kultuur ja inimesed on nii teistmoodi. Jah eks see nii ongi, kuid muutunud on see, et sa võtad mingid asjad pikapeale omaks…Nii mõnelegi asjale/situatsioonile, mis alguses häirisid, vaatad nüüd hoopis teise pilguga. Aga eks öeldakse ju, et inimene harjub kõigega…

Päeva mõte: Et kõiki oma jõude liikvele sundida, peab inimene võtma endale mõne õilsa eesmärgi, mis suudaks teda vaimustada. Ernest Renan

Igal juhul koduigatsuse ja meeleolumuutuste vahepeale on mahtunud siiski hulgaliselt tegevusi nii töörindel kui ka puhkehetkedel.

Lastel on hetkel lihavõttevaheaeg ja see tähendab, et koolides me hetkel ei käi. Küll aga meeldisid lastele lugemisklubid ja seetõttu avaldasid nad soovi ka vaheajal lugeda ja nüüdseks olemegi kasutanud mitmel päeval looduslikke võimalusi, ehk siis istunud raamatukogus puude all ja korraldanud lugemislubisid seal. Ja sedapuhku on tegemist täielikult vabatahtliku ettevõtmisega, kuna siis tulevad klubisse lapsed, kes ise väga soovivad lugeda. Ja eks huvilisi jätkub. Koolide tasemed on suhteliselt erinevad, aga igas koolis leidub õpilasi, kes on edasipüüdlikud ja usinad ja saavad aru, et nende tulevik on nende endi kätes:))) Ohjah lapsed on muidugi igal pool armsad – nii vahva on kui nad tervitavad sind nimepidi, ehk siis jah, väga paljud ikka teavad meie nimesid ja hõikavad juba kaugelt:))) See on nii armas…

Ja vahepeal käisin ma ka lihavõttepiknikul, mis iseenesest kandis küll sellist nime, aga ei olnud tüüpiline teki ja toiduga piknik vaid pigem hoopis sõpradega vabas õhus olemine, kust ei puudunud loomulikult tants…Sest tantsida kohalikud armastavad ja seda õpitakse juba väikse lapsena…Enamus pisikesi poisse-tüdrukuid hakkavad muusika taustal tantsuliigutusi tegema. Ja tegelikult kui mõelda, siis mitte ainult väikesed lapsed – üleüldine sisemine tung tantsida tundub olevat nende inimeste südames…Eriti meeste, sest neid on väljas ka rohkem näha…Igal juhul piknik oli vahva – algselt maandusime ühe ilusa järve ääres, seal tundsin õige pisut nagu kodus:))) Järv ise kuival hooajal väga sügav ei olnud, vesi ulatus umbes üle põlve vms…Ujumas ma väga palju inimesi ei näinud, meie seltskonnast käis vaid üks vees. Kohalikes veekogudes pidavat olema aegajalt krokodille, seega milleks riskida…Kas just täpselt seal neid oli, ma järele ei hakanud proovima:))) Järve äärest liikusime ühte piknikukohta, kus oli muusika, sest jah just selle peale meie seltskond mõelnud polnud…seega loomulikult ei saa üks õige pidu olla ju ilma muusikata…Ja tantsida sai kõvasti:)))

Lihavõtete ajal oli ka kirikus rohkelt inimesi – kuigi tegelikult on siin inimesed suhteliselt usinad kirikuskäijad ja igal pühapäeval võid näha rohkelt rahvast. Kirikus käimine on siin kindlasti lõbusam…Ehk siis paljud asjad toimuvad laulu ja tantsu saatel – nagu ntx korjandus…Inimesed lähevad väga süsteemselt ridade kaupa tantsides korjanduskarbi juurde ja siis tulevad tantsides tagasi ka…no muidugi mitte kõik, aga nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis paljudel lihtsalt hakkab puus nõksuma muusika peale:))) Ja see on vahva…Kirikus toimub kõik kakskeelselt – kohalikus ja inglise keeles…Lihavõtete ajal oli ka õhtune missa, mis kestis mingi 5 tundi – see oli väga ilus koos küünalde ja ristimistseremooniaga…

Praegu on kätte jõudmas vihmahooaeg ja paar korda oleme me juba kogenud suurt tormi…Enamasti läheb siis vool ära ja tuleb istuda pimeduses või siis küünlavalgel…Oleme nii mõnelgi korral õhtusööki küünlavalgel söönud:))) Vihmahooajaga algab ühtlasi ka külvihooaeg, ehk siis majapidamised teevad ettevalmistustöid selleks. Üks nendest on põldude põletamine – kõigepealt piiratakse põletatav pind ära kas kivide või kraaviga ja siis pannakse tuli otsa…Sellega siis valmistatakse põld ette künniks…Huvitav meetod, aga tundub toimivat…Igal juhul igal õhtul näed kusagil põlde põlemas – pimeduses on päris kena vaadata, aga eks jah kusagil ajusopis oli alguses ikka paanika, et mis saab siis kui kõik põlema läheb…aga eks järelvalve on alati olemas…

Igal juhul on juba näha, kuidas maapind hakkab muutuma rohelisekt – loodan väga, et järgmise kuu aja jooksul näeme looduse muutusi veelgi rohkem…Jah praegu on kohati raske ette kujutada, et see kõrbepiirkond võiks olla lokkav ja roheline…aga nii see on paari kuu pärast…Sellega kaasas käivad muidugi ka sääsed, mis tähendab, et oht haigestuda malaariasse on suurem just vihmahooajal…Ja need vihmad/tormid on ikka võimsad – ühel õhtul ma lihtsalt jälgisin laua otsas istudes (kuna laud asub akna all), kuidas vihm peksis vastu akent ja kuidas suured veeojad voolasid mööda mäge alla…See kõik oli päris nauditav vaatepilt, kuid jah…sellel õhtul meil voolu loomulikult polnud…mis tähendas, et peale 18t on ikka suhteliselt pime…

Pühapäeval oli mul suurepärane võimalus külastada ühte kohalikku perekonda, kes elavad selles küla osas, kus elektrit pole…selles mõttes on meil ikka luksus kui aus olla – aga jah, elekter on siin ainult väga väikesel osal – Kongo küla keskusel nö…aga enamus Kongo külast (mis koosneb kokku 8 piirkonnast) ei ole elektrit…Ja see perekond elaski tüüpilises majapidamises – elatakse savionnides, vett tuuakse kaevult, süüa tehakse lõkke peal…Peres oli lesest ema, kes elas koos oma kahe tütre ja pojaga ning kahe noore sugulasega, kes teda ka emaks kutsusid…Siin ongi üldse nii, et kõik, kes kellegi majapidamises elavad (isegi kui nad on sugulased või täiesti võõrad lapsed), kutsuvad majapidamise omanikke emaks-isaks…Selle perekonna isa suri äkilise haiguse tagajärjel ja lesena on üksinda väga raske toime tulla…Neid toetab naise vanem poeg, kes kasvas üles tädi-onu majapidamises ja tänu sellele oli tal võimalik saada haridus…Nii, et jah – mõned olukorrad on sii keerulised, aga inimesed on siiski õnnelikud ja naeratavad…

Vahel ikka juhtub, et mõned vanemad, kes ei suuda oma lapsi kasvatada, annavad nad mõnda natukene jõukamasse majapidamisse – nii ntx on minu sõbra vanemate majapidamisse tulnud 3 tüdrukut –  kaks neist on õed ja siis veel üks orvust tüdruk…Jah tõesti ühtehoidvamad on aafriklased minu arvamust mööda küll…

Õnn on teekond, mitte sihtkoht.
Ei ole paremat aega olla õnnelik, kui…
JUST NÜÜD JA PRAEGU
Ela ja naudi hetki, mis sul on.

Sellised tegemised siis Aafrika rindelt…Ma ei anna lubadust, et nüüd tihedamalt kirjutan, aga ma vähemalt proovin…

Nagu siin mulle öeldi kui ma ütlesin, et kohalikud ei pea lubadusi, siis mu sõber ütles mulle, et kohalikud annavad väga harva lubadusi ja siis nad seda ka peavad – aga sellisel juhul algab lause sõnadega: I promise…(tõlkes: ma luban). Muud on lihtsalt open statement´id (avatud arvamused), mis võivad iga kell olude tagajärjel muutuda:)))

Ahjaa ja meeldetuletuseks siis veel, et viimased nädalad on teil võimalik toetada kohalikke koole vahendite ostmisega: senini olen ostnud kaks komplekti algkoolile mõeldud inglise keele õpikuid ja hulgaliselt käsitöötarbeid: värvilist paberit, pliiatseid, liimi, lõnga, pintsleid, värve…Peale vaheaega teisel mai nädalal tahan ma veel koolides käia ja anda mõned käsitöötunnid – ja voltida ning kleepida lastega koos:)))…

Nii, et kellel on soov, siis igaks juhuks postitan veel andmed:

Janeli Virnas, 22 101 234 9279, Swedbank, selgitus: Kongo küla koolide fond.

Ja siis veel ilus mõte tänasesse päeva, mille järgi mina olen proovinud oma elukest seada…

“Kahekümne aasta pärast kahetsed sa rohkem neid asju, mida sa ei teinud, kui neid, mida sa tegid. Nii et heida ära silmused. Purjeta välja ohutust sadamast. Püüa tuuli oma purjedesse. Uuri. Unista. Avasta.”

Piltidel on näha riisikasvatus (vees olevad rohelised kõrred) ja kõik muud huvitavad seigad:)))

 

This slideshow requires JavaScript.

Advertisements

Tagasi levis:)

Standardne

Kätte on jõudnud ülestõusmipühade aeg. Kuulsin, et Eestis tuli selleks puhuks ka lumi maha:)))

Aga meil endiselt mõnus päikeseline – kuigi viimased päevad on natuke tuult ka olnud nii, et on juba tunda kuidas kuivast aastaajast hakkab toimuma üleminek…

Nädalavahetusel otsustasime Bolgasse minna – ühtkomateist oli nagu asjatamist ja lisaks otsustasime natuke ringi vaadata…Ja esimest korda käisime me oma motikaga – kiire ja mugav…ei pidanud ootama kuni trotro täis saab, et siis minema saaks hakata.

Ja nüüd saan siis amelikult teatada, et olen tagasi levis. Mul on nii hea meel, et leidus nii palju armsaid inimesi, kes toetasid: Pille, Kersti, Andrew, Juta, Sille, Inna, Anu, Piret, Harald ja Mirjam. Minu suured, suured tänud kõigile, kes aitasid kaasa minu telefoni fondile.

Ja minu uus nr: +233209930456

Endiselt on aga mai keskpaigani võimalik toetada koolifondi, millesse on laekunud juba 62 euri. Aitäh Katrin Tagel, Angela Ploomi, Anneli Oja, Evelin Virnas ja Piret Arusaar

Hetkel on sellest kulutatud 49 cedit (ehk siis ligikaudu 22 euri) raamatu komplekti ostmiseks.