Category Archives: Uncategorized

Tere taas mu armsad sõbrad, tuttavad…

Standardne

Alustuseks tahaksin vabandada kõikide lugejate ees, et pole juba nii pikka aega siia midagi kirjutanud. Vahepeal on tundnud nii mõnedki huvi, et kuhu ma kadunud olen ja ega miskit juhtunud pole. Aitäh teile kõigile hoolitsuse eest:))) Kadunud pole ma kusagile, viibin endiselt Kongo külas, Ghanas.

Aga vahepeal tabas mind meeleolumuutus – koduigatsus ja kurbus lahkumise eest samal ajal. Ehk siis vastakad tunded põrkusid mu peas ja vahepeal ei olnudki suurt soovi miskit siia kirja panna. Kuid jah – tulevik saabub üks päev korraga, ehk siis milleks muretseda ette:) Juba üks mu sõbergi ütles siin, et ta ei taha praegu mõelda selle peale, et millised tunded teda valdavad siis, kui Nelli on Eestis. Sest praegu on võimalik näha mind ju iga päev ja milleks seda rõõmu ära võtta kurvastamisega…Täitsa õige mõte ju, aga vahel on selle järgi raske toimida…Aga jah – tulevik saabub üks päev korraga…

Jah see küla ja need inimesed on kasvanud juba südamesse…Ja igatsema hakkan ma seda paika väga…Kuigi alguses tundus, et elu ja kultuur ja inimesed on nii teistmoodi. Jah eks see nii ongi, kuid muutunud on see, et sa võtad mingid asjad pikapeale omaks…Nii mõnelegi asjale/situatsioonile, mis alguses häirisid, vaatad nüüd hoopis teise pilguga. Aga eks öeldakse ju, et inimene harjub kõigega…

Päeva mõte: Et kõiki oma jõude liikvele sundida, peab inimene võtma endale mõne õilsa eesmärgi, mis suudaks teda vaimustada. Ernest Renan

Igal juhul koduigatsuse ja meeleolumuutuste vahepeale on mahtunud siiski hulgaliselt tegevusi nii töörindel kui ka puhkehetkedel.

Lastel on hetkel lihavõttevaheaeg ja see tähendab, et koolides me hetkel ei käi. Küll aga meeldisid lastele lugemisklubid ja seetõttu avaldasid nad soovi ka vaheajal lugeda ja nüüdseks olemegi kasutanud mitmel päeval looduslikke võimalusi, ehk siis istunud raamatukogus puude all ja korraldanud lugemislubisid seal. Ja sedapuhku on tegemist täielikult vabatahtliku ettevõtmisega, kuna siis tulevad klubisse lapsed, kes ise väga soovivad lugeda. Ja eks huvilisi jätkub. Koolide tasemed on suhteliselt erinevad, aga igas koolis leidub õpilasi, kes on edasipüüdlikud ja usinad ja saavad aru, et nende tulevik on nende endi kätes:))) Ohjah lapsed on muidugi igal pool armsad – nii vahva on kui nad tervitavad sind nimepidi, ehk siis jah, väga paljud ikka teavad meie nimesid ja hõikavad juba kaugelt:))) See on nii armas…

Ja vahepeal käisin ma ka lihavõttepiknikul, mis iseenesest kandis küll sellist nime, aga ei olnud tüüpiline teki ja toiduga piknik vaid pigem hoopis sõpradega vabas õhus olemine, kust ei puudunud loomulikult tants…Sest tantsida kohalikud armastavad ja seda õpitakse juba väikse lapsena…Enamus pisikesi poisse-tüdrukuid hakkavad muusika taustal tantsuliigutusi tegema. Ja tegelikult kui mõelda, siis mitte ainult väikesed lapsed – üleüldine sisemine tung tantsida tundub olevat nende inimeste südames…Eriti meeste, sest neid on väljas ka rohkem näha…Igal juhul piknik oli vahva – algselt maandusime ühe ilusa järve ääres, seal tundsin õige pisut nagu kodus:))) Järv ise kuival hooajal väga sügav ei olnud, vesi ulatus umbes üle põlve vms…Ujumas ma väga palju inimesi ei näinud, meie seltskonnast käis vaid üks vees. Kohalikes veekogudes pidavat olema aegajalt krokodille, seega milleks riskida…Kas just täpselt seal neid oli, ma järele ei hakanud proovima:))) Järve äärest liikusime ühte piknikukohta, kus oli muusika, sest jah just selle peale meie seltskond mõelnud polnud…seega loomulikult ei saa üks õige pidu olla ju ilma muusikata…Ja tantsida sai kõvasti:)))

Lihavõtete ajal oli ka kirikus rohkelt inimesi – kuigi tegelikult on siin inimesed suhteliselt usinad kirikuskäijad ja igal pühapäeval võid näha rohkelt rahvast. Kirikus käimine on siin kindlasti lõbusam…Ehk siis paljud asjad toimuvad laulu ja tantsu saatel – nagu ntx korjandus…Inimesed lähevad väga süsteemselt ridade kaupa tantsides korjanduskarbi juurde ja siis tulevad tantsides tagasi ka…no muidugi mitte kõik, aga nagu ma juba eelnevalt mainisin, siis paljudel lihtsalt hakkab puus nõksuma muusika peale:))) Ja see on vahva…Kirikus toimub kõik kakskeelselt – kohalikus ja inglise keeles…Lihavõtete ajal oli ka õhtune missa, mis kestis mingi 5 tundi – see oli väga ilus koos küünalde ja ristimistseremooniaga…

Praegu on kätte jõudmas vihmahooaeg ja paar korda oleme me juba kogenud suurt tormi…Enamasti läheb siis vool ära ja tuleb istuda pimeduses või siis küünlavalgel…Oleme nii mõnelgi korral õhtusööki küünlavalgel söönud:))) Vihmahooajaga algab ühtlasi ka külvihooaeg, ehk siis majapidamised teevad ettevalmistustöid selleks. Üks nendest on põldude põletamine – kõigepealt piiratakse põletatav pind ära kas kivide või kraaviga ja siis pannakse tuli otsa…Sellega siis valmistatakse põld ette künniks…Huvitav meetod, aga tundub toimivat…Igal juhul igal õhtul näed kusagil põlde põlemas – pimeduses on päris kena vaadata, aga eks jah kusagil ajusopis oli alguses ikka paanika, et mis saab siis kui kõik põlema läheb…aga eks järelvalve on alati olemas…

Igal juhul on juba näha, kuidas maapind hakkab muutuma rohelisekt – loodan väga, et järgmise kuu aja jooksul näeme looduse muutusi veelgi rohkem…Jah praegu on kohati raske ette kujutada, et see kõrbepiirkond võiks olla lokkav ja roheline…aga nii see on paari kuu pärast…Sellega kaasas käivad muidugi ka sääsed, mis tähendab, et oht haigestuda malaariasse on suurem just vihmahooajal…Ja need vihmad/tormid on ikka võimsad – ühel õhtul ma lihtsalt jälgisin laua otsas istudes (kuna laud asub akna all), kuidas vihm peksis vastu akent ja kuidas suured veeojad voolasid mööda mäge alla…See kõik oli päris nauditav vaatepilt, kuid jah…sellel õhtul meil voolu loomulikult polnud…mis tähendas, et peale 18t on ikka suhteliselt pime…

Pühapäeval oli mul suurepärane võimalus külastada ühte kohalikku perekonda, kes elavad selles küla osas, kus elektrit pole…selles mõttes on meil ikka luksus kui aus olla – aga jah, elekter on siin ainult väga väikesel osal – Kongo küla keskusel nö…aga enamus Kongo külast (mis koosneb kokku 8 piirkonnast) ei ole elektrit…Ja see perekond elaski tüüpilises majapidamises – elatakse savionnides, vett tuuakse kaevult, süüa tehakse lõkke peal…Peres oli lesest ema, kes elas koos oma kahe tütre ja pojaga ning kahe noore sugulasega, kes teda ka emaks kutsusid…Siin ongi üldse nii, et kõik, kes kellegi majapidamises elavad (isegi kui nad on sugulased või täiesti võõrad lapsed), kutsuvad majapidamise omanikke emaks-isaks…Selle perekonna isa suri äkilise haiguse tagajärjel ja lesena on üksinda väga raske toime tulla…Neid toetab naise vanem poeg, kes kasvas üles tädi-onu majapidamises ja tänu sellele oli tal võimalik saada haridus…Nii, et jah – mõned olukorrad on sii keerulised, aga inimesed on siiski õnnelikud ja naeratavad…

Vahel ikka juhtub, et mõned vanemad, kes ei suuda oma lapsi kasvatada, annavad nad mõnda natukene jõukamasse majapidamisse – nii ntx on minu sõbra vanemate majapidamisse tulnud 3 tüdrukut –  kaks neist on õed ja siis veel üks orvust tüdruk…Jah tõesti ühtehoidvamad on aafriklased minu arvamust mööda küll…

Õnn on teekond, mitte sihtkoht.
Ei ole paremat aega olla õnnelik, kui…
JUST NÜÜD JA PRAEGU
Ela ja naudi hetki, mis sul on.

Sellised tegemised siis Aafrika rindelt…Ma ei anna lubadust, et nüüd tihedamalt kirjutan, aga ma vähemalt proovin…

Nagu siin mulle öeldi kui ma ütlesin, et kohalikud ei pea lubadusi, siis mu sõber ütles mulle, et kohalikud annavad väga harva lubadusi ja siis nad seda ka peavad – aga sellisel juhul algab lause sõnadega: I promise…(tõlkes: ma luban). Muud on lihtsalt open statement´id (avatud arvamused), mis võivad iga kell olude tagajärjel muutuda:)))

Ahjaa ja meeldetuletuseks siis veel, et viimased nädalad on teil võimalik toetada kohalikke koole vahendite ostmisega: senini olen ostnud kaks komplekti algkoolile mõeldud inglise keele õpikuid ja hulgaliselt käsitöötarbeid: värvilist paberit, pliiatseid, liimi, lõnga, pintsleid, värve…Peale vaheaega teisel mai nädalal tahan ma veel koolides käia ja anda mõned käsitöötunnid – ja voltida ning kleepida lastega koos:)))…

Nii, et kellel on soov, siis igaks juhuks postitan veel andmed:

Janeli Virnas, 22 101 234 9279, Swedbank, selgitus: Kongo küla koolide fond.

Ja siis veel ilus mõte tänasesse päeva, mille järgi mina olen proovinud oma elukest seada…

“Kahekümne aasta pärast kahetsed sa rohkem neid asju, mida sa ei teinud, kui neid, mida sa tegid. Nii et heida ära silmused. Purjeta välja ohutust sadamast. Püüa tuuli oma purjedesse. Uuri. Unista. Avasta.”

Piltidel on näha riisikasvatus (vees olevad rohelised kõrred) ja kõik muud huvitavad seigad:)))

 

This slideshow requires JavaScript.

Tagasi levis:)

Standardne

Kätte on jõudnud ülestõusmipühade aeg. Kuulsin, et Eestis tuli selleks puhuks ka lumi maha:)))

Aga meil endiselt mõnus päikeseline – kuigi viimased päevad on natuke tuult ka olnud nii, et on juba tunda kuidas kuivast aastaajast hakkab toimuma üleminek…

Nädalavahetusel otsustasime Bolgasse minna – ühtkomateist oli nagu asjatamist ja lisaks otsustasime natuke ringi vaadata…Ja esimest korda käisime me oma motikaga – kiire ja mugav…ei pidanud ootama kuni trotro täis saab, et siis minema saaks hakata.

Ja nüüd saan siis amelikult teatada, et olen tagasi levis. Mul on nii hea meel, et leidus nii palju armsaid inimesi, kes toetasid: Pille, Kersti, Andrew, Juta, Sille, Inna, Anu, Piret, Harald ja Mirjam. Minu suured, suured tänud kõigile, kes aitasid kaasa minu telefoni fondile.

Ja minu uus nr: +233209930456

Endiselt on aga mai keskpaigani võimalik toetada koolifondi, millesse on laekunud juba 62 euri. Aitäh Katrin Tagel, Angela Ploomi, Anneli Oja, Evelin Virnas ja Piret Arusaar

Hetkel on sellest kulutatud 49 cedit (ehk siis ligikaudu 22 euri) raamatu komplekti ostmiseks.

I´m back…

Standardne

Nii kallid pereliikmed, sõbrad, tuttavad ja teised lugejad…Pole ammu kirjutanud:) Nüüdseks siis juba 11 päeva, aga siin ma jälle olen…Uute uudistega…

Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, pean alustama nädalavahetusest, mil kõik alguse sai…Kõigepealt tõepoolest vabandused, et olen blogi unarusse jätnud, kuid väike põhjus selleks siiski on – nädala sees oleme me üsna hõivatud oma tegemistega ja nädalavahetusel jäin ma tõsiselt haigeks. Ja olin voodis ja levist väljas kolmeks pikaks päevaks…Ja need, kes mind tunnevad teavad, et minu puhul on kolm päeva lihtsalt voodis olemist ikka täiesti ime…Aga siin ma nüüd olen – endiselt taastumas haigusest, aga tunnen ennast juba palju, palju paremini…

Kuidas siis kõik alguse sai: nädalavahetus algas kõik väga kenasti. Olime kokku leppinud, et läheme oma projekti koordinaatoriga laupäeva hommikul kullakaevandusse vaatama, kuidas see asi siis päriselt ka käib…Päris kõike me kahjuks ei näinud, sest masinad sellel hetkel parajasti ei töötanud…Aga nägime neid hirmus sügavaid ja minu arvates mitte päris ohutuid auke, mis kaevandusse viivad ja kuhu lapsed sisse ronivad. Njaa pakuti meilegi võimalust sinna sisse ronida – ausalt öeldes olin täitsa huvitatud ja sain isegi meetrikese ronitud, aga siis polnud enam jalgu väga kusagile panna ja tahan siiski juunis koju tulla, seega otsustasin, et ei hakka edasi minema:)))

Ahjaa enne kaevandusse minekut, nägime teepervel vaktsineerijaid, kes vaktsineerisid beebisid meningiidi vastu, mis siin hetkel levimas on…Nad kandsid sellised kirevaid kollaseid veste sõnaga Vaccinator – meenutas väga meie meeskonna talveseminari helkurveste:))) Tervitused teile mu armsad töökaaslased ja palju, palju õnne Piretile, kellel on täna sünnipäev:)))

Aga nüüd siis tagasi kullakaevaduse jutu juurde – no igal juhul on see pikk protsess, millest loomulikult teenivad palju raha vaid vähesed – ehk siis need, kes kullakaevadusi omavad – nemad võivad päevas teenida umbes paar tuhat cedit (ehk siis umbes 1000 eurot) või isegi rohkem…Aga lihttöölised muidugi näevad sellest vaid murdosa…Njaa…Igal juhul kuldehete isu läks ära küll…

Kullakaevanduses käimine väga palju aega ei võtnud, kuna me paljut seal ei näinud, seega küsis Victor kas tahaksime ka kaluriküla ja tomatikasvatust näha…muidugi me tahtsime…Nägime kohalikku kalameest – muide selles jões, mida piltidel näete, on krokodillid ka…aga no päevasel ajal pidavat nad rohkem kaldal olevates põõsastes chillima…no eks ikka sp, et neid jahitakse ka ju…Ja tomatifarm oli suur küll – no mitte, et see konkurendiks Intsu talule oleks – aga kohalikus kontekstis küll:) Tervitused Alvarile, kes ikka kogu aeg küsib, kuidas mul läheb ja oma naljadega tuju paremaks muudab…

Pärast kullakaevanduses käiku, otsustasin meie kohalikule jalgpallimeeskonnale kaasa elama minna – sõitsime koos Emilé´iga ja jalkapoistega platsile – sõit seekord siis nägi välja nii, et meil oli kaks pikap autot ja enamus poisse istusid kastis…täiesti normaalne…:) Aga jah platsil panid poisid ennast valmis ja ma ootasin mängu ja tundsin ennast juba natukene imelikult…aga ainult natukene…õnneks oli dr.T poeg nõus minuga tualetti tulema (et te ei arvaks, et tualetijutud veel läbi on:))) ja saime ka vett ostetud…Ja kuna ma olen siiski salomi (kohalikus keeles: valge) või white lady, siis üsna kiiresti oli organiseeritud mulle ka üks iste – mis oli selles olukorras ma arvan, et päästja:))) Pidasin mängu vastu ja polnudki kõige hullem, aga bussiga koju sõites tundsin, et enesetunne läheb hullemaks ja kehatemperatuur kuumemaks…nii ma siis mõtlesingi, et võtan rahulikult…kuni peale õhtusööki sõber helistas ja küsis, et kuidas ma ennast tunnen…mhmm…palavik oli vist umbes sada ja seetõttu oli tema arvates ainulahendus see, et läheme kliinikusse…no sinna me siis lõpuks muidugi läksimegi – kui olin välja otsinud oma sviitri ja fliisi, mis olid mul seljas siis kui Eestist tulin (miinuskraadidega) – igatahes kulusid marjaks ära…Olin palavikust nõrk ja haiglasse jõudes hakkas mul veel halvem kuna nägin neid haigeid inimesi, kes seal kõik olid ja palusin, et ta mind sinna ei jätaks…Njaa taaskord, kes mind tunnevad teavad, et haigena olen ma väike melanhoolik ja nutan palju…novot eks ma siis poetasin seal ka pisaraid…aga lõpuks sain siiski palavikku alandava süsti ja rohud malaaria vastu – kuna sümptomid olid kõik sellele sarnased…Tagasi kodus pidin siis kõik need tabletid endale sisse ajama ja magama minema…kuid sellest muidugi midagi välja ei tulnud – esimest korda elus tundsin ma ennast niiiii halvasti…enamuse ööst veetsin tualetis…aga hommik saabus ja sai haiglasse minna teste andma…ja testidest selgus, et malaaria mul siiski polnud…kuid huvitaval kombel see arst, kes mind sellel päeval vastu võttis ütles, et ma peaksin jätkama malaariaravimitega…njaa, et alati ei näita vms…aga loomulikult ei suutnud ma sellel päeval midagi süüa ja need rohud on ka päris kanged…kui lõpuks siis esmaspäeval Raimo kliinikusse läks ja seal tilgutite all mingeid rohtusid sai, siis tundus meile, et meid on tabanud sama haigus…ja ma läksin uuesti kliinikusse – seekord oli õnneks kohal dr.T ja tema pani diagnoosi, et valeravi tekitas hullema olukorra kui vaja oleks olnud…ehk siis ma poleks siiski tohtinud neid rohtusid edasi võtta…lisaks alanenud hemoglobiini tase ja madal vererõhk ja voila, lõpetasime oma esmaspäevase pärastlõuna kliinikus tilgutite all chillides…

Nüüd on kätte jõudnud neljapäev ja enesetunne läheb iga päevaga paremaks – nii, et ma loodan õige pea tunda ennast juba väga-väga hästi…Peale esmaspäevast tilgutite all olemist sain ma teisipäeva hommikul esimest korda jälle süüa – ehk siis laupäeva hommikust teisipäeva hommikuni…vau, minu rekord vist…ja mitte heas mõttes…nõrganärvilistel kodus mitte proovida…

Nüüd olen taastunud paar päeva kodus olles…Aga jah, ega mulle väga see tegevusetus ei sobi…Seega loomulikult esimene päev pärast seda, kui ennast juba paremini tundsin (võrreldes nädalavahetusega), tegin ma oma toas suurpuhastust, et haigusepisikud toast välja ajada – mäletan, et vanaema alati rääkis seda, et peale haigust tuleb tuba tuulutada ja voodipesu vahetada…no siin tuulutamisest ei piisa – pole lihtsalt tuult, mida tuulutada…seega pesin lihtsalt aknad, kardinad ja põrandad puhtaks ja võtsin tolmu jne…ja tõstsin voodit ümber…no selle kombe olen ma oma emalt külge saanud:))) Tervitused teile mu armsad:)))

Jah mulle tundus, et mu armsad lugejad on ära teeninud seletuse, kus ma olen olnud…

Aga muidu edenevad meie tegemised ikka omasoodu – meil on kokku 10 kooli, mida me külastame ja peab ütlema, et tasemed koolides on ikka väga erinevad…Nüüdseks oleme neid juba tundma õppinud ja lapsed hakkavad juba harjuma…ja teavad meie nimesid ka…No Raimo nimega nagu probleeme polnudki, aga minu nime hääldamine võttis ikka aega…Ahjaa ja kohalikud kirjutaksid minu nime häälduse järgi nii: Yaneli…nii, et jah Yenmah ja Yaneli ja Nellie on mu nimed siin…

Muide üks kurb tõsiasi veel – paljud koolid kasutavad endiselt ihunuhtlust -õpetajad lihtsalt löövad lapsi…OMG…Teine viis, kuidas koolis lapsi karistatakse, on põlvitamine – Kongo JHS-i minnes nägime pikal vahetunnil tervet rivi noori põlvedel seismas…njaa vot sellised karistusmeetodid siis…ja siis tuli veel välja, et inspektorid, kellele sellest peaks teatama, teavad olukorras koolides, aga ei tee midagi…Presentation Primary School on ainuke kool siin külas, kes on võtnud eeskuju oma sõpruskoolilt Inglismaalt ja loonud kooli juurde Child protection Committee (lastekaitse komitee) – igal juhul pean ma ütlema, et see kool meeldib mulle järjest enam ja mulle väga meeldib, et nad positiivseid näiteid Euroopa koolidest oma koolis kasutavad…Lahe, väga lahe…No igal juhul on nad ära teeninud suure aplausi oma töö eest…

Ahjaa ja kõikidele lastele ja noortele, kes arvavad, et nende koolilapse elu on Eestis raske, siis jah ihunuhtlust meil pole ja oma pinke ei pea õhtul ka puu alt koolimajja sisse tagasi tassima – nagu ntx Zopeeliga algkooli lapsed, kelle kaks klassiruumi endiselt puu all asuvad (vaata pilte).

Njaa peab ütlema, et koduigatsus kimbutab ikka aegajalt küll…Nii et kullakesed – viimane aeg on teil panna pakid ja kirjad teele – ootan väga, väga…Ja võin julgustusega öelda, et kui panete pakid teele kiriku aadressil, siis jõuavad need avamata meieni – Raimo elukaaslane testis ja saatis talle lauamängu, maiustusi jm eluks vajalikku…Muidu on postkontoritega nõnda, et pead kohapeal avama paki ja neile ka osa jagama:))) Aga kirik on püha asutus ja kuna me ööbime katoliku kiriku missionimajas, siis on kõik turvaline…Nii, et vutt-vutt postkontorisse…

Igaks juhuks siis aadress uuesti:

Kongo Catholic Mission House

Janeli Virnas

P.O BOX 285

Bolgatanga

Ghana

Niisiis piltidel meie külaskäigud koolidesse, põllu peal asuv “koolikohvik”, vahva kalamees, tomatikasvandus (nende palmide juures põhu all need tomatid kasvavadki), ühel pildil näete koos minuga Gloriat, kes on üks nendest lastest, keda Mondo siin toetab – väga vahva tüdruk, kaotas oma isa, ema andis tema ja ta õe ühte peresse, kuna polnud ise võimeline teda kasvatama…Pildil veel minu tuba peale suurpuhatust ja minu vannitoakülaline – väike geko:)

This slideshow requires JavaScript.

Päevitamine, dessert ja varastatud telefon…

Standardne

Njaa palju vett on merre voolanud ja palju päikest maale paistnud selle aja vältel, mil ma kirjutanud pole. Aga jah nädala alguses taastusin veel malaariapisiku rünnakust ja võtsin vabamalt…ja nädala lõpp möödub nagu ikka kiiresti. Ja nii ongi nüüd juba kätte jõudnud ootamatult pühapäev.

Jah päevased ajad mööduvad meil põhiliselt koolides raamatuklubisid andes, pärastlõunad valmistame igasuguseid muid asju ette – meie vastuvõtva organisatsiooni abistamiseks või siis arengukava tegemiseks…Ja nii siis jõuabki ootamatult kätte juba õhtusöök ja pärast seda lihtsalt mõnus isiklik aeg, mida alati ei raatsigi internetis surfamiseks raisata…Aga sõpradega on õnneks õnnestunud ikka mõned korrad rääkida…

Ja väike koduigatsus tabas ka mind sellel nädalal ühel õhtu – tundus küll, et see oli pisut haiguse järelmõju, aga no mis seal siis ikka…Vaatan Sõprade hooaegasid ja elu on jälle ilus…ja ma võin öelda küll, et päike mõjub mulle väga positiivselt…

Reedel saime esimest korda anda lastele arvutitunde. Nimelt ICT Center, kus me oleks pidanud tunde andma, on endiselt kinni ja seega saame arvutit õpetada ainult kahes koolis, kus arvutid olemas…Ja reedel me olimegi Presentation Primary Schoolis. Mulle vga meeldib see kool – kuigi jah nagu te vb olete minu eelmistest postitustest täheldanud on see eliitkool, aga selles koolis lapsed tõesti saavad haridust…nii, et soovitaksin seda kooli küll…

Ahjaa ja mul tuli meelde, mida me Raimoga veel ühel päeval tegime – nimelt võtsime päikest…See oli ikka omaette ettevõtmine kuna no see on selline maakoht, kus paljud asjad on siiski tabud jne…ja kuna neil endil päevitada vaja pole, siis see tundub väga imelik…seega sõitsime motikaga mäe peale ja võtsime seal päikest – päris naljakas võis olla kui keegi meid juhuslikult nägi…eks siis lähevad jutud liikvele:))) aga no me otsustasime siiski, et valgetena me Eestisse ei lähe…

Õhtuti me käime tihti ka motikaga ümbruskonnaga tutvumas ja see on ka lahe – praegu küll väga sellist tunnet ei ole, et eksiks ära vms…hea on ümbruskonda tunda…

Eilseks oli planeeritud väike Bolga trip ja jalgpall nii, et palju muud teha ei jõudnudki…ja hommik algas väga mõnusalt – hommikusöök ja seejärel helistas Emilé ning teatas, et nad tegid just mango korjamist ja kas ma ei tahaks läbi astuda ja ka mangosid süüa…No mis küsimus see on – muidugi ma tahan värskeid mangosid…Nii, et ruttu-ruttu juuksed patsi ja riided selga ja valmis ma olingi…ja värsked mangod olid just need, mida vajasin…see mõnus mangomahl, mis sulle suhu voolas ja mis su huuled mõnusalt kollaseks määrib, on täiesti jumalik…

Käisime veel õmblejanna juures ja süüa ostmas – mis kohalikus mõistes tähendab siis seda, et lähed kusagile välitoidukohta ja sulle pakitakse kilekotiga!!! kaasa nii riisipallid kui ka supp või kaste vms…no meie sõime riisipalle supiga (no see on selline punane vürtsikas supp, mille sees tegelikult midagi ei ole (nii, et meie mõistes oleks see siis nagu kaste, aga nad ise kutsuvad seda supiks) ja mulle tegelikult väga maitsevad kohalikud toidud…

No vb välja arvatud dessert, mis on siinse Upper East regiooni fufu versioon – selline maitsetu tainalaadne koostis (maitseb vb pisut nagu selline notsupuder, mida mu vanaema tavatses maal keeta – mingisugusest jahuollusest…aga kui sellele kaste peale valada, siis on päris söödav…no igal juhul õnnestus mul see lõpuks üks õhtu ära proovida kohalikus peres…Ahjaa sellega on veel üks tore lugu seotud – alguses meile räägiti kogu aeg mingist dessertist, et kindlasti peab seda proovima, et see on väga hea jne…Ja siis ükskord küsitigi peale sööki meil, et kas me tahaksime proovida desserti (tõlkes: magustoit). Meie muidugi vastu, et oh muidugi tahame – arvates, et siis tuleb midagi head ja magusat…aga no mida me oleks saanud, oleks olnud siis see ollus…:))) ma ei mäletagi täpselt, kuidas see lõppes, aga sellel korral me siiski desserti ei söönud…

Aga jätkates siis eilse päevaga, siis lõunast pidime sõitma jalkatiimiga võistlustele, mis toimusid Pwalugus – no see sõit toimus imepisikese mikrobussiga, kuhu mahutati umbes 40 inimest – pooled neist siis katusel…katusel istusid fännid ja sõbrad ja bussis sees jalkameeskond, nende sekretär ja mina:))) sõit oli päris väsitav, aga samas tore…Jalkameeskonna treener oli jällegi vaimustuses, et ma kohal olin – no eks ta ikka alati tuletab meelde, et esmaspäeval on trenn ja ma peaksin kindlasti kohal olema jne…no mina muidugi ei tee trenni vaid olen niisama ilus ja toon head õnne…Eile meie meeskond muidugi kaotas, aga poisid mängisid hästi:)))

Ja tagasiteel juhtus meil väike õnnetus – nimelt õnnestust bussijuhil sõita mingi kivi otsa ja rehv purunes – kuna aga kell oli juba päris palju, siis ei hakanud keegi ootama vaid hakati kõndima rahulikult Kongo küla poole (kuigi sinna oli vähemalt mingi 5-7 km…Aga õnneks õnnestus meil siiski mingi hetk saada kasti auto peale nii, et elu oli jälle lill:))) Aga igal juhul on tihti teedel näha väikeseid mikrobusse, mille katus on täis laaditud pakke, loomi või kus istuvad inimesed…

Ahjaa meie lähedal on juba neljandat päeva matused – no algasid need neljapäeval, kust 5 suurt kõlarit oli üksteise peale laetud ja sealt tuli ööpäevaringselt muusikat (sellist klubimuusikat) – ja kuna meie elame mäe otsas ja vahepeal ühtegi takistust pole, siis kuulsime kõike ööpäevaringselt…:))) no eile õhtul oli seal ikka väga suur möll kui jalgpallivõistluselt tagasi tulime…täna tundub, et hakati juba otsi kokku tõmbama ja muusikat ka enam ei kostu…Ja täpsustuseks veel, et nagu ma ühes varasemas postituses kirjeldasin, oli see nö “teine matus”, mida korraldatakse inimese surmast ja esimesest kurvast nutumatusest kuni mitu aastat hiljem…selle raames tehakse siis sõjatantsu, süüakse ja tantsitakse ja lastakse hing vabaks…

Päeva mõte: Sest õnneks on olemas unustus ja õnneks on see inimese põhiseisund. Õnneks läheb peaaegu kõik meelest ära. Muidu me lämbuksime. Emil Tode

Sellised seiklused siis nädalavahetusest…

Armsad sõbrad teate seda ütlust, et Tegijatel juhtub…No tundub, et mina olen üks nendest, sest eile tõepoolest juhtus see taas. Minu telefon varastati ära…Suure tõenäosusega on see teel Accrasse, et siis seal mustal turul maha müümist oodata…Aga siit siis minu palve ja isiklik üleskutse teile: ausalt öeldes päris ilma telefonita on keeruline siin asju ajada – eriti kuna kohalikel on Aafrika aeg ja meil Euroopa oma…Ja lisaks häda korral on siiski vaja helistada…ja kõige odavam telefon (mitte mustalt turult) koos nr-ga maksab umbes 40 euri. Ja kuna meie siin oleme vabatahtlikena, siis rahaga on pisut keeruline – seega kuulutan välja korjanduse: Janelka telefoni fond:) No põhimõttega siis, et kui kõik toetavad natukene, siis saan ühenduse kiirelt taastada:)

Andmed siis: Janeli Virnas, 22 101 234 9279, Swedbank, selgitus: Janelka telefoni fond.

Päeva mõte: Siiras naeratus on ainus toimiv ravim halva tuju vastu. Markus Robam

Ahjaa siiski enne kui ära unustan siis meie eelnevalt kogutud raha on praegu veel kenasti arvel: koolidele on kogunenud praeguseks 42 euri – uisapäisa midagi kulutama ei hakka, praegu tundub, et see läheb pliiatsite ja paberite ostuks, aga annan täpsemalt teada kui olen koolidega rääkinud…ja annetusi on endiselt võimalik teha ka koolidele – kuni maikuuni.

Rahulik pühapäev…

Standardne

Nii täna ma siis otsustasin täiega kodus olla ja puhata, sest Raimo arvates puhkan ma vähem kui tema ja ta pole isegi haige…Jah just nii ta ütleski…seega proovin olla korralik haige…Et homme siis jälle täie hooga lugemisklubisid teha jaksaks…

Aga tänane päeva mõte isegi ütleb:

Ei tõbe paigalistumine ravi
või koltund raamatuga konutus,
sa võta parem labidas ja kabli,
ning kaeva, higi vala — see toob leevendust.

Ruyard Kipling

Nii, et võta nüüd kinni, kumb on parem, kas kodus passimine ja puhkamine või ringi traavimine…aga hetkel pärastlõuna veedan siiski arvuti seltsis ja vaatan Sõprade hooaegasid…

Ja tervitused lähevad teele minu armsale õekesele Evelinile, kellel on täna sünnipäev:))) Muidugi tervitan kõiki teisi ka:)))

Aga eile sain mina kätte oma kaks sünnipäevakaarti. Ühte ma teadsin, kuid teine oli suur üllatus. Nii, et aitäh teile Ave ja Leelo:)

Tegelikult on kirju ja kaarte ikka tore saada küll, eriti kui nii kaugel oled nii, et armsad sõbrad ja tuttavad, kui teil on mahti ja tahtmist, siis on kirjad Eestist ja mujalt igati teretulnud.

Aga selleks, et kirjad kiiremini minuni jõuaksid, annan teile uue aadressi:

Janeli Virnas

Kongo Community Development Association

P.O BOX 285

Bolgatanga

Ghana

This is Africa for you…

Standardne

…Just sellise lausega tegi dr.T täna pärastlõunal teatavaks, et mul on malaaria…Nii, et tere tulemast Aafrikasse…Mõtlesin juba, et ei saagi sellest igavesti kestvast peavalust lahti, kuid lõpuks näitasid proovide tulemused malaariat…seega jah, järgmised kolm päeva on siis ravimitega täidetud…Ja saan ma siis veel öelda, et ei saanud naistepäeva kingitust:) Ok must huumor…Aga igal juhul siit lähevad tervitused teele mu kallile ristiisale Antsule ja Alvarile, kes mulle naistepäeva tervitused saatsid. Aitäh teile:)))

Mis tunne siis on – ega eriti muud nagu polegi kui running stomache, headache and sometimes cold sweat (tõlkes: kõhulahtisus, peavalu ja külm higi). Hommikul tundsin ennast juba paremini kui eile ja isegi hetkeks mõtlesin, et vb ei hakka kliinikusse minema. Aga kuna Raimol oli nagunii vaja vereanalüüs teha, siis mõtlesin siiski, et parem karta kui kahetseda…Aga kuna me vereproovi tulemusi kohe hommikul ootama ei jäänud, sest kell 10 lubasime olla juba Zopeeliga Algkoolis lugemisklubi tegemas, siis ei saanud tulemusi ka kohe teada…Tegelikult oli täna kokkuvõttes väga tegus ja kiire päev…8.30 Kongo Algkoolis taaskasutuse töötuba tegemas (jalgpalli võrku punumas), kell 9.10 kliinikus, 10.00 teel Zopeeligasse ja seal siis vahvad kolm tundi…

No sain täna taas kord kinnitust sellele, et mulle meeldib kohutavalt algklassides õpetada. Tundsin, et tänane päev läks koolis täiega asja ette…Kuigi jah inglise keele tase oli selles koolis ikka madal küll…Neljandas klassis läks väga vaevaliselt, viiendas juba paremini ja kuuendas oskasid enam-vähem lugeda – ja kuigi me siiski räägime riigist, kus inglise keel on riigi ametlik keel…aga jah nagu direktorgi ütles, siis enamuste laste vanemad on harimata ja hea kui lapsed üldse kooli jõuavad…No selle eest olen ka mina väga tänulik…

Enne õhtusööki otsustasime taas kord motikaga seiklema minna – no mulle tundus, et kui koju põdema jään, siis tuleb melanhooliahoog peale ja koduigatsus ka…küll ma juba ennast tunnen…seega sättisime teele…Päris vahva oli sõita mööda kivisid ja kände…Lõpuks suutsime ka pisut ära eksida ja väljas hakkas pimedaks minema – no siin läheb pimedaks väga ruttu – 15 minutiga on väljas kottpime…no õnneks oli meil siiski mingi suunataju olemas ja ühe inimese käest kinnitus saadud, hakkasime sinnapoole sõitma…ja oh õnne, lõpuks olimegi kohal…siis veel Raimo teatas, et ta oli juba ringi vaadanud, et mis süüa saaks, stiilis kui me peaks kusagile ööseks jääma – no ma isegi ei arvestanud selle võimalusega – kell 22 tuleb võtta malaariatablette ja seda ma juba hea meelega vahele ei jätaks…Lõpp hea, kõik hea…

Ahjaa muidu oleme kaks päeva käinud õhtul motikaga niisama kihutamas või nagu Raimo eile meie sõbrale ütles, kui ta küsis, et mis me teeme, we´re waisting gas (tõlkes: raiskame kütust). Tegelikult on hea ümbruskonda paremini tundma õppida ja seda olemegi teinud…Üks õhtu käisime mäe otsas õhtut nautimas – mis tähendas seda, et sõitsime lähedal asuva mäe otsa ja pikutasime seal tee peal, vaatasime kuud ja kuulasime muusikat…väga mõnus vaheldus oli…

Aga muidu ikka kulgevad päevad omasoodu – mõnus rütm on ka juba tekkinud – hommikust lõunani koolis, siis lõuna, siis valmistame ette igasuguseid tegevusi ja peale õhtusööki vaba aeg…noh nagu tööinimeste elu ikka…

Ahjaa iseseisvuspäeva paraadiga siis selline lugu, et jõudsime linna liiga hilja, mis tähendab seda, et me ei näinud mingit paraadi…aga no siin tuleb arvestada plaanide muutustega…pole mõtet närvigi minna:)))

Tänane päeva mõte: Ärme aja segamini iseseisvust ja vabadust. Iseseisvaid riike on maailm täis. Riike, kus inimesed on vabad, kus nad saavad öelda, mõtelda, arvata nii nagu tahavad – nagu meie oleme nüüd saanud juba seitseteist aastat – on paraku palju vähem.  Toomas Hendrik Ilves

Ja nüüd siis lõpuks pildid ka Lottiest – kes on muide vahepeal väga suureks kasvanud…Ja ühe hommikusöögi pidin ma taaskord kätega sööma, sellest siis ka pilt…

This slideshow requires JavaScript.

Ghana iseseisvuspäev ja seiklus kõrbes…

Standardne

Esmaspäevaks oli meil planeeritud Kongo algkooli külastus, aga hommikul sinna jõudes selgus, et nemad täna marsivad…No nagu ma juba eelnevas postituses mainisin, on teisipäeval Ghana iseseisvuspäev, mis tähendab, et on püha ja tähtsad pidustused…No ega keegi meile ei võtnud vaevaks muidugi mainida, et täna me sinna kooli minna ei saa, aga ega me ei lasknud oma tujul langeda…võtsime mootorratta, tankisime paagi kenasti täis ja võtsime ette väikese avastusretke…Päris palju vahvaid kohti on siin läheduses – jalgsi neid muidugi hea meelega avastama ei lähe, selleks oleme me liiga kõrbes ja päeval on liiga kuum – umbes 40 kraadi…

Üleüldse arvame me Raimoga, et kohalikele tunduvad valged inimesed (ehk siis meie) natuke imelikud, et keset kõige kuumemat aega on vaja väljas olla ja ringi sõita, selle asemel, et varjus istuda ja puhata…

Igal juhul tundus mõte hea ja nii me siis kihutasimegi motikaga mööda kõrbe (lootes muidugi, et bensiin otsa ei saa ja motikas katki ei lähe)…Leidsime ka mõned sellised kohad, mis meenutasid väga Eestit – väikeste erinevustega muidugi (no palme Eestis pole)…aga muidu meenutasid paljud kohad Lõvikuninga filmi (nii nunnu:)). Tahaks väga, väga näha seda osa Aafrikast siis kui on vihmahooaeg ja kõik on roheline…Ei suuda hetkel väga ette kujutada…Piltidel olevad jõesängid on siis vett täis ja kõik on roheline…Sellest inspireerituna üks väike lugu filmist: http://www.youtube.com/watch?v=vX07j9SDFcc

Külas on veel ka Rahukorpuse vabatahtlikud, kellel pole esimesed 3 kuud lubatud aktiivselt tegutseda – nad tulid siia kaheks aastaks ja esimesed kuud peaksid nad lihtsalt sisse elama ja kultuuriga kohanema…Alguses tundus see meile Raimoga ajaraiskamisena, aga nüüd saame aru kui oluline on see sisseelamise osa…

Täna siis Ghana iseseisvuspäev, mis on püha, samuti on püha homne päev, mida kutsutakse pesupäevaks – ehk siis sellel ajal peaks puhtaks pesema oma riided ja kodud jne…Kuigi loogiliselt võttes võiks see püha eelneda ju iseseisvuspäevale, aga ju siis on vajadus selline…Vahel me vaatame Raimoga üksteisele otsa ja küsime, et huvitav miks nad seda nii teevad või miks nad seda või teist ei tee…ja siis järgneb kohe meie enda vastus – cultural differences…

Nagu ntx eile kohalikega rääkides tuletasin ühele meelde, et ta lubas midagi teha – et kas see lubadus pole enam jõus ja selle peale teatas tema, et ghanalased üldiselt ei luba midagi või kui lubavad, siis alustavadki lauset konkreetselt sõnadega I promise… (tõlkes: ma luban…). Aga muidu on kõik sellised open statement´mentid (tõlkes: avatud mõtteavaldus), mis tähendab, et need kohanduvad vastavalt plaanidele ja võivad alati muutuda:)))

Nüüd peaks minema paraadi vaatama, aga hetkel ootan siis veel transporti – no tegelikult pidime minema 9-10 ajal nii, et see pool tundi, mis üle on läinud ei olegi veel maailma lõpp…aga eks näis – vb plaanid üldse muutuvad:)))

Aga pühapäevast saame me ka lõunat – aga nüüd netis istudes tunnen, et isegi kui ma ennast ei liiguta, siis higi lihtsalt voolab selja peal…no kõige rohkem olen vist ühe päeva jooksul dushi all käinud 7 korda – muidu ikka ei saa…

Mõned tähelepanekud veel shampoon on väga kallis (250 ml pudel maksab umbes 5 euri) ja shokolaad mitte eriti hea…on selline nagu kakaone, aga ei sula suus:)))

This slideshow requires JavaScript.