Hommikune hiirejaht ja näritud eurod…

Standardne

Nagu pealkirigi ütleb algas täna hommik minu jaoks sellega, et mu toas oli hiir…Või noh tegelikult seda, et ta minu toas viibib, teadsin ma juba varem, sest ma nägin teda ükspäev ja ühtlasi nägin oma päevavoodis ka hiirejunne…vuika…aga no igal juhul tuli ta Raimo toast, kes ta surmani ära hirmutas ja siis arvas, et tuleb siia hea elu peale…ja no eks nii oligi…selle nädala ajaga on ta suutnud väga palju paksu pahandust korraldada ja seega kurtsin ma ükspäev pastorile, et mu toas on hiir, kes andis korralduse Gregoryle kõik loomad mu toast välja ajada ja hiir ära tappa…no ütleme nii, et gekod siiski elavad – kuna nad on täiesti kahjutud, aga hiir leidis täna oma kurva lõpu…Iga kord kui ma pastoriga räägin, siis ta naerab mu moskiitosõja peale – nimelt ta sattus ükskord peale kui ma Raidiga mööda koridori kõndisin ja seda igale poole pihustasin:D Aga hiired on hoopis teine lugu, nemad on parasiidid, kes levitavad haigusi ja närivad kõike, mis hamba vahele juhtub…seega korraldust tuleb täita ja kuna hommikul ma ärkasingi selle peale, et kuulsin kuidas hiir mu sahtlis nahistab, siis sai mul karikas täis…teadsin, et ta peab mu elust kaduma:)))

Läksin poiste jalgpallitrenni ja kurtsin oma muret Gasbardile, kes lubas asjaga hiljem tegeleda kui õhtul siia tuleb…aga õnneks on meil külas üks kõige armsam ja lahkem noormees Emile, kes kohe peale küsimuse esitamist oli valmis mulle appi tulema…Kohe, enne hommikusööki…ja tõepoolest ta oli suutnud juba paksu pahandust korraldada…Nimelt minu tagasisõiduraha Tallinnast on ära näritud:))) seega sõbrad loodan, et te mind lennujaama ei jäta:)))…aga jah 20 minutit jahti ja hiir oligi käes…no õigemini jahti pidas siiski Emile…mina seisin kaugemal ja pärast üldse toast väljas….sest hiiri ei hakka ma elus armastama – gekod vastupidiselt on justkui lemmikloomad juba:))) Igal juhul olen ma Emile´ile väga tänulik:)))

Pärast hiirejahti tegime väikese hommikusöögi ja siis nagu pühapäevale kohane, jalutuskäik kirikusse…ma pean ütlema, et nende jumalateenistus hakkab mulle järjest enam meeldima ja järjest enam saan ma aru, mida seal tehakse ja räägitakse:))) Ahjaa ja täna siis äkki keset jumalateenistust tuli minu kõrvale istuma üks laps…kes istus kohe nii lähedale, et ega meie vahel õhku enam polnud…alguses naeratasime üksteisele, siis mingi hetk pani ta käe minu sülle, siis tukastas mu õla peal ja lõpuks pani pea sülle ja magas natuke…ta oli nii umbes 5-6-aastane…no pärast teenistust ta ütles ka oma nime – Felicity…ja hiljem lisandus meile veel terve trobikond lapsi nii, et olin ümbritsetud nendest…ja nii nad saatsid mind siis ka koju…

Päeva mõte: Õpi tervitama oma sõpru naeratusega. Nad juba kannavad oma südames liiga palju kulmukortsutusi ja sul pole vaja neid omadega koormata. Mary Allette Ayer

Aga muidu on selline vaikne pühapäev – tegelikult pühapäevad on siin kogu aeg vaiksed…eriti miskit ei toimu ja kõik puhkavad…

Eile aga käisin ma Bolgas turul…väsitav…väsitav…no ma olen tegelikult aru saanud, et vahemikus 11-14 ei ole eriti mõtet välja olla, pärast ei jõua mitte midagi teha…aga no vähemalt sain oma shopingud tehtud…leidsin lõpuks ometi plätud…chillisime niisama ka ühes imetoredas aias – secret garden vms…hea toit, mõnus atmosfäär…mida veel elult tahta…

No ja õhtu möödus taaskord Valley´s – drinking spot (tõlkes: joogipunkt/koht vms) – muide nii nimetatakse kõiki välibaare vms, kus sul on võimalik osta karastusjooke ja vett…

Nüüd siis pisut veel tähelepanekutest:

*Kaubeldakse kogu aeg – see on täiesti tavaline…imelik on kui sa lepid kohe esimese hinnaga…esimese hinnaga pead sa leppima siis kui on tegemist poega, kust hinnad juba paigas ja kaupadele peale kleebitud…aga samas ei ole see selline pealetükkiv…Küll aga võivad kerjused olla pealetükkivad ja see on tüütu…Muide Bolgasse (ja üldse Ghanasse) tuleb kuival hooajal väga palju kerjuseid Mali´st – need on sellised inimesed, kes peavadki oma elukutseks kerjuse ametit ja kes planeerivad juba pikalt ette siia sõitu ja see on üks osa nende aastast…samuti õpetavad nad oma lapsed kerjama juba 5-6-aastaselt…väga masendav…

*lapsi kasutatakse jooksupoistena – siin on väga tavaline, et nooremaid lapsi (ja need ei pea olema üldse tuttavad lapsed) saadetakse vett tooma vms…Ja kõik on sellega harjunud…eks siis ongi nii, et kõik juba teavad, et mingist vanusest nad saavad nii vanaks, et võivad ise sama asja kasutada…

*kool maksab keskmiselt 3 cedit kvartal, ehk siis umbes 1 cedi kuus(kui saadakse lõunat ka), muidu peaks olema kooliharidus tasuta, ainult eksamid maksavad (10 cedit semester*2). Aga eliitkool, millest ma teile ka rääkinud olen, maksab 10 cedit kvartal…nii, et väike vahe on jah…ma küll ei tea, et õpetajad seal rohkem palka saaksid, sest õpetajate palk peaks olema suhteliselt fikseeritud ja valitsuse poolt makstud…ja süsteem umbes sama nagu Eestis- mida kauem oled töötanud, seda rohkem palka saad…

*no nad ise väidavad, et asutavad naisi sellega, et pakuvad neile alati istet…no minule on tõepoolest alati pakutud, aga ma ei ole sada protsenti kindel, et see kõikide puhul nii oleks – kui on üks tool, siis pakutakse seda mulle – ma olen siiski valge leedi nagu nad kutsuvad:)))

*toit välikohvikus maksab keskmiselt 4,5-7,5 cedit…ja portsud on väga suured…Ghanalased üldse söövad palju ja rasket ning rasvast sööki…samas võivad nad vahepeal lihtsalt teed juua ja rahul olla…no võta siis kinni…mina igal juhul kunagi nii palju süüa ei jaksa…

*jäätist on ka võimalik osta ja päris mitut erinevat sorti: jäätis on igal juhul pakitud sellisesse väiksesse kotikesse, millel sa siis hambaga ühe nurga ära tõmbad ja siis imed:))) no meie mõistes päris jäätis on Fan Ice (tõlkes: ventilaatorijää vms:)), mis meenutab koorejäätist…Lisaks on sul võimalik osta mahlajäätist (mida on kahte sorti – kollast ja roosat, väikesed keemiapommid:))), külmutatud jogurtit (mis oli muide väga hea) ja külmutatud shokolaadipiima – mis meenutas natukene shokolaadi Regatti…aga kohukest neil ei ole ja sellest ma tunnen kõige rohkem puudust…

*liha: söövad nad palju ja sealhulgas süüakse kasse ja koeri…neid ei peeta siin lemmikloomadena – üleüldse pole ma näinud, et keegi lemmikloomi peaks…no välja arvatud mina oma Lottie´ga ja abielupaar, kelle juures me koolitusel käisime, kes pidasid koera ja kassi lemmikloomadena – ja tõenäoliselt on sellel kassil ja koeral siin riigis üldse kõige parem elu…

*tuba maksab siin keskmiselt 20-50 cedit kuus – sõltub siis asukohast ja luksuse astmest…Ja üür küsitakse tavaliselt 1,5-2 aasta eest ette…samas maja maksab umbes 200 cedit kuust, mis ei ole ka tegelikult väga palju…ja üldse on kohalikel väiksemad nõudmised…inimestel pole nii palju asju…

*ja kuulujutte meeldib ka kohalikele inimestele rääkida…mulle tundub, et see on kohati sellest, et neil pole mitte midagi muud teha ja siis proovitakse ennast lõbustada…

Nii siis kulgebki meie eluke – teisipäeval on Ghana iseseisvuspäev ja suured pidustused – aga sellest juba õige varsti…

Ja voolu meil loomulikult pole jälle – ehk siis olen täheldanud, et nädalavahetustel on voolukatkestus 6-18 väga tavaline…inimesed ei tee sellest enam suurt nr-t ja eks meiegi hakkame juba harjuma…niikaua kui tead, et ta siiski millalgi tagasi tuleb…ja üldse on tore kui vool öösiti ikka on – et midagi ikka pimedas näeks ja, et ventilaator saaks öö läbi töötada…muidu pole võimalik neid päevi üle elada…isegi kohalikud väidavad seda, mis siis veel meie…

Minu käed aga on täielikult paranenud nii, et võin jälle väljas käia…aga aaloepotike on ikka kogu aeg käepärast…

Päeva mõte: Ärge kunagi laske end oma moraalikoodeksist segada, kui teete seda, mida peate õigeks. Isaac Asimov

PS! Ja nüüd siis meeldetuletus kõigile, et võimalik on teha väike annetus kohalikele koolidele, mille eest ostan neile õpikuid ja muid vajalikke õppematerjale. Igasugune annetus on teretulnud – teen hiljem ka ülevaate, mida selle eest osteti.

Janeli Virnas, 221012349279, Swedbank

Selgitus: toetus Kongo küla koolidele Aafrikas

Tänud juba annetuse teinud lahketele inimestele:

Katrin Tagel, Angela Ploomi, Anneli Oja ja Evelin Virnas:)

Advertisements

Päev täis päikest…

Standardne

Hommikusöögilauas ütles Raimo, et tänane päev tuleb küll ilus, sest päike paistab ja Eestis on see tavaliselt nii ju…et kui päike paistab, siis elu on helgem…Jah tõesti, ega siinsel elul päikesega ka miskit viga pole, kuigi kohati mingitel hetkedel tunned, et tänaseks aitab…ja tahaks nüüd vihma…

Tänane päev möödus põhiliselt sõitmise ja kõndimise tähe all…Koolituse viimaseks päevaks oli meile planeeritud külaskäik ökokülla…Kuna ökoküla asus väljaspool Bolgat, siis pidime sinna minema taksoga…eelnevalt olin ma muidugi kaaninud liiga palju vett, sest ei tahtnud kuumaga ära minestada…aga sõit pidi kestma 40 minutit ja tee oli paras külavahetee ning auto oli oma näguripäevi juba näinud…no päris tore…mingi hetk ma lihtsalt tundsin, et sellise loksumise ja hüppamisega ei suuda ma küll kannatada…no kui te arvasite, et minu tualetiseiklused on läbi saanud, siis eksisite…valge naine küsis, et kas saaks tualetti…No mida sellel hetkel polnud oli tualett ja kuna Godwini arvates olime me liiga avalikus kohas, siis ei leidunud seal ka mingit põõsast…no õnneks märkasin ma ise mingi hetk ühe kooli juures tualetti – ehkki võis olla tegemist ka mahajäetud kohaga, aga mina sain ära käidud…ja minu kiiruse üle oli Godwin väga üllatunud – ta ütles, et naistel võtab tualetis käimine tavaliselt aega 5-15 minutit:))) No igal juhul näete pildigaleriis ka tualetti, mida külastasin – just sellised prügihunnikud poti kõrval vedelesidki:)))

Sõitsime muudkui edasi ja meie ümber laiusid põllud, millest osad olid vee all ja põllu harimine käis täie hooga – huvitav on igal juhul jälgida erinevaid piirkondasid…kuid enamuses on siiski hetkel tegemist kuiva hooajaga ja raske on uskuda, et meie ümber laiuvad põllud ja kõrbed võiksid paari kuu pärast roheluses lokata… Meie nägemuses on see piirkond kogu aeg selline pruun ja kuiv…tahaks väga näha ka teist hooaega – ehk siis vihmaperioodi…mis tegelikkuses peaks algama enne kui ära hakkame minema…kuiva hooaja eelis on see, et siis on sääski vähem ja malaariat ka siis ühtlasi, aga samas on hullult kuum – päeval kuni 40 kraadi (nagu täna), aga vihmaperioodil pidi olema mõnus…ja alati saab magada ju sääsevõrgu all…

No igal juhul lõpuks jõudsime me ökokülla, mis kandis nimetust Swopa – organisatsiooni nimi oli Sirigu Women´s organisation for pottery and art. Tegemist oli külaga, kus naised valmistasid savinõusid ja korve ja muud käsitööd…Lisaks tegutses organisatsiooni juures külalistemaja, mis põhiliselt kasutas päikesepatareide süsteemi…päris lahe…Igal juhul üks öö selles 2-kohalises imetoredas majakeses, mis seest nägi välja väga korralik (koos vannitoa ja wc-nurgaga), maksis 28 cedit (koos hommikusöögiga), seega umbes 13 euri…ei olegi väga kallis…no igal juhul nägi see armas välja…lisaks oli meil võimalik külastada kahte traditsioonilist kodu – mõnes kodus on mul õnnestunud käia ka meie kodukülas Kongos…Ostsin endale ühe korvi ja lehviku, mis olid valmistatud naiste poolt – väga kasulikud ostud mu meelest:)))

Tavalises kodumajapidamises on siis asjad nii: kodu kuulub kõige vanemale meessoost liikmele…Majapidamises oli olemas selline ruum (pildil madala sissekäiguga), kus peitsid ennast nõrgemad ja väetimad sellel ajal kui orjapidamine oli veel levinud – ruumi sissepääs oli madal, aga seal oli sees olemas nurk, kus süüa valmistati jne…ja seal olid nad siis kogu aeg…

Lood: ühes varasemas postituses rääkisin ma teile loo sellest, kuidas üks koer päästis vastsündinu tulest ja tänutäheks ei söönud selle küla elanikud mitte kunagi enam koeri.

Tänase küla lugu oli aga hoopis püütoniga – sarnaselt eelmisele loole oli taaskord tegemist tulekahjuga, mis süttis sellest tulest, mida sünnituse ajal süüdatakse, et imik harjuks sooja õhuga ja ei külmetaks…Selles loos päästis püüton imiku tulest ja viis teise ruumi ja kui vanemad last otsima tulid, siis leidsid lapse ja püütoni ja siis kummardasid püütoni ees ja see roomas minema ning jättis lapse sinna…sellest tulenevalt on püüton külas justkui kaitse sümbol…ja oli ka joonistustes, mis seinu ehtisid…no mina ei saa midagi teha, aga iga kord kui mulle mingit püütoni juttu aetakse, tulevad mul külmavärinad seljale ja hakkab hirm ikka küll…kuigi kohalikud ise väidavad, et nad on äärmiselt ohutud…no siin on vist süüdi küll filmid ja muu meedia…

Erinevad loomad tähistavad erinevaid asju: Sisalik (või meie mõistes siis geko) on sõpruse sümbol, kalkun-kana on lootuse sümbol, püüton kaitse sümbol, lehm viljakuse sümbol…jne…tõenäoliselt on neid rohkemgi…

Novot siis – pärast seda külaskäiku käisime lõunat söömas: sõin red-redi kalaga, mis on põhimõtteliselt nagu oaroog ja kala ja lisandina banaani suguvõssa kuuluv puuvili, mis maitseb nagu banaan endiselt:)

Ja kunstiturul…kust ma ostsin endale taaskasutusena valminud plätud – väga mugavad ja sain need 8 cedi eest…igati kasulik ost…

Õhtul tegime pitsat ja muidu chillime niisama…homme tagasi koju Kongosse…

This slideshow requires JavaScript.

 

Frafrad ja kohalikud kombed…

Standardne

Oleme nüüd juba teist päeva “sisseelamiskoolitusel”, mis toimub Bolgatanga lähedal asuvas külas G-lishi nimelise organisatsiooni juures. Oleme siin kokku kolm päeva – teisipäeva pärastlõunast reede hommikuni…algselt pidime jääma vaid homseni, aga kuna mul käed on väga põletikulised ja lisaks arvas Gayle, et me võime jääda reedeni küll…algselt tundus see tore mõte olevat, aga samas ega siin hakkab vahepeal igav küll…Kuumus on väsitav ja samamoodi tegevusetus…

Gayle ja Godwin on abielupaar – Godwin (mees) on kohalik ja Gayle on austraalanna, kes on viimased aastad tegelenud just arengumaades vabatahtliku tööga. Hetkel nad veavad organisatsiooni G-lish, mis tegeleb taaskasutusega ja ägedate korvide tegemisega: http://www.g-lish.org

Ühesõnaga eilsest oleme siis siin ja eile rääkis Godwin põhiliselt kultuurist ja kommetest. Järgnevalt siis natukene nendest.

Tegelikult alustan hoopis sellest, et antud piirkonnas elav etniline grupp on frafra´d. Frafra piirkonna keskuseks on Bolgatanga (mis on siis lähim linn meie armsale kodukülale) ja mis asub meist umbes 16 km kaugusel. Frafrad jagunevad gurenɛ´teks, nabdamiteks (Kongo küla) ja talensi´deks (Tongo küla). Nii, et jah see, kust meie tuleme on nabdamite piirkond ja seal kõneldakse seda dialekti…

Nii nüüd siis vahele väike keeletund nabdam´i dialektis:

*good morning – begun

*good afternoon – winteng

*good evening – zaanore

*sleep well – yenandonisoma

*how are you – la a yella

*I´m fine – la a soma

*sorry – garfora

*please – mbelimiyini

*thanks – mboya

Ja nüüd siis pisut kommetest.

Näomärgid: Paljudel aafriklastel on näol märgid. Neid tehti lastele kuni 90-ndateni, tänapäeval enam väga ei tehta. Märke tehti ziletiteradega. Igal märgil on mingi tähendus – tihti tähistasid need just eelkõige piirkondlikku kuuluvust. Esmasündinud pojale tehti mõlemale põsele üks triip, teisele pojale ainult ühele põsele. Lisaks kasutasid mingites piirkondades ravitsejad haiguste korral erinevaid ravimtaimi ja selleks, et nende toimet tugevdada tehti ziletiteraga lõiked ja sinna vahele pandi ravimtaimed ja sellest jäid järele märgid.

Ebausud:

1) Rasedad naised ei tohi süüa mune, sest muidu lastest saavad vargad – ehk siis ebausu järgi kui laps harjub kõhus mune sööma, siis ta tahab neid ka pärast sündi ja kui perekond ei saa seda lubada, siis lapsed lähevad vargile.

2) Sa ei tohi näpuga suunata surnukeha poole või kirstu poole, sest muidu ebausu järgi lähed surnule varsti järgi…

Abielust veel (kuigi olen sellest juba rääkinud mitmeid kordi:)): abielu puhul on mõlemal perekonnal väga suur roll. Ühe naise hind on keskmiselt 2-3 lehma. Ühesõnaga vanade traditsioonide kohaselt käib asi kõik läbi klanni vanemate. Kui mehele meeldib mingi naine, siis tema klanni vanemad teevad naisele taustauuringu – kas on ikka korralikust perest, pole varas jne…Ja siis kui sobib, siis minnakse naise klanni perekonna vanemate juurde ja siis hakkab kauplemine – no mina kutsuks seda nii. No vanemate juurde ei või minna tühjade kätega – kaasa tuleb võtta kana, pito (kohalik õlu), kohalik vein, pähklid, tubakas jne…No siis vanemad panevad pead kokku ja arutavad ja siis kui meed tagasi tuleb, siis annavad vastuse. Samal ajal võib aga olla nii, et mitu meest käib sama naist nõutamas ja see tähendab, et panused muudkui tõusevad ja järgmine kord peab sul olema kaasas 2 kana, rohkemt pitot jne…ja nii võib see kesta kordi ja kordi – no keskmiselt siis võib see protsess kesta pool aastat kuni aasta…ja lõpuks valitakse ikka selle järgi, kes rohkem pakub…ja naisel siin mingit sõnaõigust pole…No tänapäeval pidavat linnades asjad ikka olema natukene teistmoodi – ehk, et naine saab ka öelda, mis arvab, aga külades (s.h Kongo külas) on see endist viisi…Vb siis mitte haritumate inimeste seas…

Ahjaa ja abielu edukust ei vaadata mitte selle järgi kui õnnelikud ollakse vaid selle järgi kui palju järglasi suudetakse sünnitada…

Ja nagu te olete aru saanud, siis polügaamia on lubatud – meestele muidugi ainult…Siia sobib hästi üks Eku saadetud päeva mõte. Mitte keegi ei saa olla vaba, kui ta on oma ihade ori ja need valitsevad teda. Phytagoras

Mis siis veel:

Matustest: kui naine jääb leseks, siis talle järgneb sellest ainult muret ja vaeva…Tal aetakse pea paljaks ja ta peab alasti olema matuste ajal (mis on väga alandav igal juhul) ja lisaks peab ta jääma tuppa neljaks päevaks kuni kolmeks nädalaks…Ja võib süüa hommikul enne teisi…Ja lisaks võib ükskõik milline meessoost sugulane naise endale võtta kui ta seda soovib…Aga kui mees jääb leseks, siis ainuke asi, mis ta tegema peab, on pea paljaks ajamine…milline ebaõiglus…

Vasaku käega ei ole tervitada viisakas, samuti midagi ulatada (ka vasakukäelistel), see on solvav. Ja kui siiski mingil põhjusel peaksid seda tegema (ntx kui sul on pooleli mingi töö ja parem käsi on hõivatud jne), siis pead ette-taha vabandama, et seda kätt kasutad…

Ahjaa ja nii nagu Eestiski, on koduvägivald Ghanas tõsine probleem…Põhiliselt tekin see samadel põhjustel – raha pole, tekivad pinged jne…

Ilm on endiselt väga kuum ja isegi lihtsalt istudes tunned, kuidas vesi lihtsalt voolab su keha ja nöo pealt alla…Nagu Külli ütles, et kui nii edasi löheb, siis pean Eesti suves talvekampsunid välja otsima…Ja siit lähevadki kuumad päikeselised tervitused Põlva viisikule:)))

Rohkem uudiseid nagu väga polegi…Ja eluke veereb ikka omasoodu…

Päeva mõte: Sõnad on nagu lehed. Nad lendavad suust välja ja tuul keerutab ning keerutab neid. Lõppkokkuvõttes ei või sa kunagi kindel olla, kuhu nad välja jõuavad. Fred Jüssi

Jalgpall ja iseseisvuspäev…

Standardne

Kolm päeva võõrustas Kongo küla regioonidevahelist jalgpalli- ja võrkpalli võistlust – kolm päeva täis pallimängu lõõmava päikese all:)))

This slideshow requires JavaScript.

Eile oli closing ceremony ja pärjati parimaid…meie küla poisid said esikoha…jah pean ütlema, et kolm päeva jalgpalli jälgimist pani isegi minusuguse võhiku jalgpalli armastama…nii, et elasin täiega võistlustele kaasa…ja lapsed ise ka elasid väga kaasa – põristatakse trumme, tantsitakse ja lauldakse oma väravas:) väga lahe…no ikka emotsionaalsus paistab igalt poolt välja…ntx lõunapausi ajal siis kui lapsed muidu puhkasid, toodi klassi muusika ja kõik poisid olid krapsti püsti ja hakkasid tantsima…väga lahe…

Aga igal juhul valge naisena on siin ikka lihtsam küll – pakutakse alati istet ja juua jne…no tähelepanu on ka muidugi selle eest sada korda rohkem, aga nagu kõik teavad, tasuta lõunaid pole, seega tuleb harjuda, et hüvede eest pead kuidagi maksma:)

Ja kõik need päevad, mis ma olen koolis olnud, olen ka seal süüa saanud – pean ütlema, et mulle täitsa istuvad need kohalikud toidud – no va mingisugune pudrulaadne mögin, mis oli palliks keerutatud ja millele pidi panema peale mingit leemekest, mida nad ise kutsusid supiks…no seda ma ei suutnud väga süüa…aga riis ja oad ja yum-i pulber, mida nad toidule lisavad, on kõik väga maitsvad…:)

Eile õhtul tähistasime meie kodus Eesti iseseisvuspäeva – meil olid kutsutud mõned külalised – meie koordinaator võis kutsuda endaga kaasa viis inimest ja meie omalt poolt ka siis kutsusime jalgpallipoisid…Pakkusime ingveriteed, küüslaugusaiu ja küpsiseid…täitsa tore oli:) Vaatasime kahte videot öölaulupeost ja rääkisime Eestist…kohalikud tahtsid väga kaasa laulda:) No igal juhul oli vahva…Igal juhul magama saime me mingi 1 ajal…või noh vähemalt voodisse, magamiseni jõudsin ma palju hiljem – nimelt akna taga käis süstemaatiliselt mingi helin, nagu kukuks iga kahe minuti tagant katuselt mingi asi alla…see kõik kõlas nii jubedalt, et ma jõudsin juba sada hirmsat mõtet peast läbi lasta…lõpuks otsustasin muusika kõvasti mängima panna ja nii magama jääda, sest ega öösel üksi välja minna küll ei julge…:)

Aga jah maja on hetkel rahvast täis ja kuna aafriklased ei tea kuidas hommikul kaua magada, siis äratus oli taaskord varajane…Minu jaoks äratus kell 6, kuna keegi koputas ukse taga…no ja kui ma siis riidesse panin ja ukse vastu läksin, siis seal seisis üks mees ämbriga, kes ütles, et tal oleks vett vaja…no mida iganes, aga kas seda tõesti peab kell 6 hommikul kohe saama…millegipärast arvan, et äkki ta eksis uksega, aga äkki ka mitte…igal juhul lasin ta siiski sisse ja ütlesin, et palun minu dushiruumist saab vett…ta lasi ämbri vett täis, tänas, vabandas segamise pärast ja lahkus kõrvaltuppa…väga kummaline…aga no eks me kõigest alati ei peagi aru saama…no mis siis ikka – otsustasin, et parem alustan päeva varakult kui siplen niisama voodis ülejäänud tunni…ja nii ma siis jalgpalli väljakule sammud seadsingi…nimelt poisit teevad seal Raimo ja kohaliku treeneri juhendamisel trenni nädalavahetustel kella 6-st…nagu juba öeldud aafriklaste päev algab varem ja lõpeb varem (enamasti vähemalt)…see on natukene seotud ka valge ajaga…kuna kella 6-18 on valge, siis on seda aega mõistlik ära kasutada…

Täna käisin teist korda kliinikus – mul juba mitu päeva oli enesetunne mitte just kõige parem – hirmus peavalu ja süda oli paha…ja siis Emile teatas, et ma pean kindlasti arsti juurde minema…seda enam, et Raimol diagnoositi paar päeva tagasi kõhutüüfus ja ta on nüüd sellega maadelnud siin juba mõned päevad…sümptomid tundusid olevat samad…nii, et täna hommikul otsustasingi seada sammud kliiniku poole – parem karta kui kahetseda…õnneks Emile oli nõus lahkesti kaasa tulema kui teda kutsusin ja nii sai asjad kiiresti aetud…kiiresti tähendab siis seda, et 2 tunniga:))) Aga no lõbusam oli oodata ka…nii, et nüüd on ka minu patient folder (tõlkes: patsiendi kaart) avatud – maksin selle eest 3 cedit:)

Vereanalüüside tegemine oli väga kiire ja korralik ja maksis 5 cedit – testiti siis malaaria ja kõhutüüfuse vastu…õnneks siiski kumbagi neist mul polnud ja arstimeid sain hoopis oma jalatalla alla tekkinud nahaprobleemidele…muide rohtusid kirjutatakse siin välja ikka suurtes kogustes…maksin veel 5 cedit ja rohud olidki käes…nii, et meile, valgetele inimestele, arstiabi siin väga kallis pole…küll aga on summad suured kohalikele…

Niipalju siis uudiseid praegu, vaatab mis nädalavahetus veel toob…

Päeva mõte: Viisakus on tarkus, järelikult on ebaviisakus rumalus. Arthur Schopenhauer

Teeme ära Kongo küla moodi…

Standardne

Teeme ära Kongo küla moodi: Ma väga soovin, et saaksime natukene küla puhtamaks ja seetõttu tuleb mõelda välja, kuidas asju taaskasutada, mida me siis juba kaks päeva ka teinud oleme – alustasime eile veekottidest nööride punumist, et sellest siis jalgpallivõrk valmistada…Pean ütlema, et see on ikka väga suur töö, aga lapsed on väga tublid ja usinalt on nõus aitama…Ja lisaks saab pisukenegi osa nendest veekottidest taaskasutatud ja osa põldudest puhtaks…

Nii, et jah…eile me selle tööga alustasime ja nüüd oleme teinud kaks päeva 10-14 lastega nööre…Tegelikult on päris tore tegevuses olla:)

Aga mis siis puutub veel lastesse, siis nagu te piltidelt näha võite, on kõikidel juuksed ära aetud, ka tüdrukutel…süsteem on siis selline, et kuni keskkooli lõpuni pole riiklikes koolides lubatud juukseid kasvatada – ise võib otsustada ainult erakoolides – üks nendest koolidest (Presentation Primary ja JHS), kus meie oma raamatuklubisid tegema hakkame, on pooleldi riiklik, pooleldi erakool nii, et see on ainuke kool, kus näed, et mõnel lapse on patsid vms…

Eile õhtul hakkas vihma sadama – kõik olid väga, väga üllatunud, kuna sellel hooajal mitte kunagi ei saja…aga eile oli tõeline torm, mis muidugi tähendas automaatselt seda, et elektrit polnud…nii, et istusime terve õhtu pimedas…Ja tänane hommik oli selline niiske – sadas terve öö – ja kuna konditsioneeri ei saanud tööle panna, kuna elektrit polnud, siis oli päris raske magada…ja täna hommikul sain aru, et naudin ikka päikeselisi päevi tõesti rohkem kui pilviseid…kuigi eile oli korraks värkse tunne küll…olen ikka rohkem päikesetüdruk…

Aga mis puutub elektrisse, siis ei olnud seda laupäeval ja pühapäeval kella 6-18 ja eile õhtul 16st täna lõunani…aga no vaikselt hakkab ära harjuma, et lihtsalt suvalisel hetkel võib elekter ära kaduda…hakkan juba ära harjuma, et vett juuakse kottides…jne…Mingid inimesed on juba tuttavad nimepidi…no eks ma olen siin juba olnud ka päris pikka aega…aga millegipärast on ikkagi natukene laagri tunne, kus sa tead, et mingi hetk lähed koju…ja laagri lõpuni on nüüd 100 päeva…ja mis mind kodus ootavad…no siinkohal võiks ma tsiteerida Arnot: päike, lilled, heinamaa…tõesti, tõesti, selleks ajaks kui tagasi jõuame, on see tõesti nii…ja minu inimesed ka…Igatsen…

Palju d-vitamiini on küüned väga kiiresti kasvama pannud…ja üllataval kombel pole juuksed üldse kuivaks läinud, kuigi pesen neid iga päev…

Aga muidu jah on tekkinud selline kerge rutiin – äratus kell 7, hommikusöök kell 7.30, tegevused 9-14, väike puhkus, jalgpall, õhtusöök kell 19 ja siis niisama olemine…

Mingitel hetkedel tunnen, et olen natukene väsinud sellest elust siin…ja eile õhtul oli mul väikene koduigatsus – no väljas oli selline masendav ilm ja elektrit ka polnud…igatsesin minu inimesi…aga muidu pean vastu ja enamasti ikka naudin seda elu siin…vähemalt veel…et sellel aastal siis 7 kuud suve…

Ahjaa ajataju on küll täiesti kadunud – loodan, et ei unusta kellegi sünnipäeva vms, aga kui unustan, siis palun juba ette vabandust – päike küpsetab vahepeal ajud pehmeks:)))

Kaks päeva on meile koolis ka süüa pakutud – eile oli selline tore oaroog, millele lisati mingisugust jahu…maitses igal juhul väga hästi…tänane hallollus punases kastmes aga nii hea ei olnud…no igal juhul ma seda väga palju süüa ei suutnud…Õnneks John/Kito ütles, et kõike ei pea ära sööma…ahjaa muide eile lapsed Kongo Primary Schoolist andsid mulle kohaliku nime ja Kito kutsubki mind nüüd nii…no lapsed kutsuvad ikka vahel valge, vahel Janeli, vahel Janali, vahel siis kohaliku nimega. Muide Ja na li pidavat Accra murdes olema: go and know (tõlkes: mine ja tea). Aga kohalik nimi on mul siis Jenma (ma ei tea, kas on õigesti kirjutatud) ja tähendab see tõlkes Jumala ema – et nüüd ma olen nagu ema Teresa vms:P Ahjaa ja lapsed tahtsid muidugi teada, kas mul lapsi on ja kas ma abielus olen ja kui kuulsid, et ei ole, siis arvasid, et ma võiksin ikka siin Kongo külas abielluda, sest siis ma jääksin igavesti siia:)))

Ja nüüd siis vahepealsest tegevusest ka pilte…Piltidel on näha nii kohalikku haiglat ja ka dr.T-d…ühe pildi peal, kus seotakse mehel jalga kinni on näha ka laud, kus mulle arstlik ülevaatus tehti…ja nagu ma juba ütlesin on dr.T väga hea arst ja antibiootikumid odavad:) ahjaa ja siis veel minu sünnipäevakingitus…ja koolidest on ka pilte…

Täna on vastlapäev – tahaks hirmsasti vastlakuklit…Aga teile armsad sõbrad soovin ma vahvat vastlapäeva ja pikka liugu…

Ja nüüd siis üleskutse: Olen teinud ka väikese ülestähenduse selle kohta, millised koolid võiksid vajada rohkem abi…nii, et kui keegi sooviks ka toetada just neid koole, kellel puuduvad vajalikud tarbed (paberid, pliiatsid, raamatud jne), siis võite teha väikese annetuse. Mõte oli osta kolmele väiksemale ja vaesemale koolile raamatuid…Igasugune annetus on teretulnud – teen hiljem ka ülevaate, mida selle eest osteti:

Janeli Virnas, 221012349279, Swedbank

Selgitus: toetus Kongo küla koolidele Aafrikas

Päeva mõte: Heategevus pole see, kui sa annad inimestele, mida sina tahad anda, vaid see, kui sa annad neile seda, mida neil vaja on. Terry Pratchett

This slideshow requires JavaScript.

No Lottie…

Standardne

Aga minul on nüüd isiklik lemmikloom siin – kana Lottie…

Selle kinkis mulle Gasbardi vanaema, no tema jaoks küll rohkem eesmärgiga, et ma saaksin sellest omale õhtusööki valmistada, kuid mul ei ole mingit tahtmist kana tapma hakata…seega küsisin, et kas see oleks ok, kui ma teda lemmikloomana peaksin:) Nii mul siis ongi oma kana, kellele panin nimeks Lottie…No kuna siin mission house´s ei ole lubatud lemmikloomi pidada, siis ta jookseb koos kohalike kanadega ringi – kollase lindi järgi jala ümber tunnen oma väikese Lottiekese ära:)

Igal juhul see kana kingiti mulle neljapäeval, kui läksime lihtsalt Gasbardi kodust läbi ja tema emal ja vanaemal oli hullult hea meel selle üle ja siis vanaema andis käsu kana kinni püüda:)

Neljapäeval oli mul suurepärane võimalus külastada kohalikke matuseid – matuseid peetakse kahes jaos – esimene on kohe pärast surma ja teine siis vastavalt pool kuni kaks aastat hiljem…Kui esimene on kurb sündmus, kus nutetakse jne, siis teine on selline üsna rõõmus üritus…Tullakse kokku, kindlasti on sõjatants – mida siis teevad vastavalt mehed, kes on selle perekonnaga seotud…Tuuakse andameid – vastavalt rahalistele võimalustele võivad need olla alates kausikesest toidust kuni mitmete suurte anumateni…

Pisut siis ka naiste rollist – naised on need, kes tegelikkuses kohalikku kogukonda koos hoiavad…Nemad on need, kes koristavad, pesevad pesu, kasvatavad lapsi, teevad süüa jne…Väga palju naisi õhtusel ajal väljas ei näe – vähemalt mitte küla kogukonnas…Linnas on asjad teistmoodi ja modernsemates peredes samuti – seal löövad mehed kaasa ikka kodustes tegemistes ka…aga muidu üldjoontes tundub, et mehed teenivad raha (kui teenivad) ja veeretavad päeva õhtusse…Kuigi sellega on ka nii, et praegu me näeme vaid ühte osa aastast, ehk siis just nimelt põuaperioodi, kus need, kes muidu põllumehed on, midagi eriti teha ei saa…küll pidi see aga muutuma hetkest, kui kõik taas haljendama läheb ja põllutööd algavad…

Imetamine on siis täiesti tavaline tegevus – sh tehakse seda väga avalikult ja keegi ei vaata imelikult…

Täna käisin taas kirikus – tavapärane pühapäevane missa kestab 2 tundi ja selles on palju laulu…päris tore…

Ahjaa eile oli meid kutsutud ühele sünnipäevale, mis toimus kohalikus klubis…Kõik sündmused algavad ja lõpevad palvega…Kõikidel üritustel (ka mitteametlikel) on programm, millest peetakse ka kinni. Eilse sünnipäeva programm ntx sisaldas selliseid osi nagu palve, tervitus, külaliste tutvustamine, muusika, koogi lõikamine, shampuse avamine, muusika jne…ühesõnaga iga liigutus oli paberile pandud…see oli natuke kummaline, kuid omamoodi huvitav:) Tantsisin väga palju, muide mulle täitsa meeldib kohalik muusika…Igal juhul sünnipäev venis päris pikale nii sain magama alles mingi 2.30 ajal ja sellel ajal oli väljas mingisugune torm…väga imelik igatahes…

Meie vastuvõtva organisatsiooni kontoris on hullult palju nahkhiiri – kohe kui sisened, siis lendavad kümbed nahkhiired sihitult siia-sinna, läheb mingi kümmekond minutit enne kui olukord rahuneb…Ja minu toas on endiselt kutsumata külalised – üks suur ämblik ntx…

Ahjaa ja veel üks lugu: kui laps sünnib kodus, siis tehakse tuppa väike tuli, et laps harjuks sooja õhuga…

Kunagi aga juhtus nii, et ühes majas süütas tuli kogu toa ja laps jäi sisse ja siis üks koer päästis selle lapse sealt toast ära ja üks kogukond siis enam austusavalduseks koeri ei söönud…aga muidu on koeraliha siin päris tavaline…

Ja loomad on endiselt kõikjal – tuleb meelde Siin me oleme film, kus öeldakse, et issakene loomad elutoas:))) No tõesti – nad liiguvad vabalt ringi kohvikus, kiriku juures ja üldse igal pool…vaba olemine…:)

Ja gekod – on meie koridoris ja igal pool – kohalikud tavalised tapavad nad kahjuks ära, sest nad teevad päris kõva lärmi – mina olen kaks ööd kuumuse ja nende kisa tõttu halvasti maganud…aga noh, eks inimene harjub kõigega…

Kuumus on endiselt tappev ja kui elektrit pole, siis ei saa ka konditsioneeri tööle panna – no kaks päeva pole elektrit päeval olnud – täpselt kell 6 hommikul on ära võetud ja õhtul kell 18 tuleb tagasi…

Päeva mõte: Hirm on sellepärast hea, et vahel takistab see sul tegemast asju, mida sa teha ei tohi. Hirmu halb külg aga peitub selles, et vahel takistab see sul tegemast asju, mida oleks tulnud teha. Pedro Almodovar – hispaania filmirežissöör ja stsenarist